Nautige. See läheb hullemaks.
*irvitab kurjalt* *hakkab nutma*
Armastan! :)
____________
Haldja
Ma ei mõelnud seda nii. Ei saanud mõelda. Mina ei olnud see, kes reegleid rikkus. Praegune oli aga kindlasti rikkumine. Ja see oli vale.
Lubasin endal sellega hiljem tegeleda ja vajusin unne.
Stephen oli omadega kimpus. Ta ei teadnud, mida Jasmine'i kohta mõelda, kuid ta tundis midagi. Ta ei saanud aru, mida.
Samuti oli ta korraga segaduses ATA osas. Ta tahtis oma rahvast kaitsta, kuid ei teadnud enam, kuidas seda teha. Jasmine andis küllaltki head nõu, kuid Stephen ei tahtnud täielikult sõltuda õpilasagendi nõuannetest.
Ta jõudis järeldusele, et peaks Queenielt küsima, ent oli hetkel liiga väsinud.
Korraga mõistes, et ei suuda enam sekunditki silmi lahti hoida, koputas korraldaja Yvonne'i õlale. „Ma lähen puhkan veidi. Keelan end segama tulla, kui tegu pole just millegi eriliselt tähtsaga. Sina jääd vastutavaks."
„Selge," vastas Yvonne.
Stephen pööras end minekule. Ta märkas nüüd, kui paljud inimesed talle õlale koputasid, et oma muresid kurta. Noormees loopis suvaliselt sõnu - „Mitte praegu!" siia ja „Hiljem!" sinna.
Oma tuppa, oma voodisse jõudes tundis Stephen kergendust. Üksildus mõjus lohutavalt ja koduselt. Ta soovis, et tema juures oleks Queenie, kes talle tassi kohvi teeks, aga see oleks vist magama jäämist seganud.
Ta luges peatüki ühest vähestest paberraamatutest, mis tal veel alles olid ning jäi magama.
Oscore'il kippusid mõtted ikka ja jälle Jasmine'ile liikuma ning talle meenus uuesti ja uuesti puhas rõõm tüdruku näol, kui nad „Macarenat" tantsisid.
Talle tundus, et ta hakkas Jasmine'i kiinduma, et mitte öelda armuma. Poiss teadis suurepäraselt, et see on siin keelatud, kuid ta ei suutnud vastu panna. Jasmine oli selleks liiga Jasmine'ilik.
Ta keeras voodis teise külje ja suikus unne.
Mia oli omadega läbi. Ta tundis, et ta peaks midagi Scarletti suhtes tegema. Ta polnud tüdruku vastu eriti kena olnud ning ta tahtis end parandada. Ta tõesti tahtis.
Miale tundus, et ta oli ainus, kes oma vana elu igatses. Tema poisssõber, parimad sõbrannad, hinded, kool, perekond – kõik jäid vanasse Argentinasse. Talle tundus, et tema mälestustes hakkavad vanade sõprade näod tuhmuma ning neid eraldab mingit sorti müür.
Tüdruk mäletas veel selgelt, kuidas teda ei tahetud. Teismelisi ei tahtnud keegi. Mitte lastekodusse. Adopteerimiseks liiga vanad, oma elu jaoks liiga noored – sellised nad olid.
Kõige rohkem tegi haiget see, et ta teadis, et tema sõprade jaoks pole teda kunagi olemas olnudki. Et nad käisid pärast kooli koos väljas ja seal polnud teda. Seal polnud teda mitte kunagi olnudki.
Näod tuhmusid ja Mirtella üritas neist kinni hoida.
Mõtted hääbusid vaikselt ja asemele voolas uni.
Scarlett lebas vaikselt Dylani käte vahel ning püüdis uinuda. Ta tundis end hästi. Vahelduseks oli see päris hea tunne. Tüdruku mõistus ei suutnud seda pidevat enesehaletsemist ja süüdistamist kannatada.
Scatty oli väsinud ning ta uinus, Dylani käsi põigiti üle tema ja nende jalad põimunud.
Ta ei kuulnud une jooksul ühtegi vabaks laskmist vajavat deemonit. Dylan tasakaalustas Scarletti ning tüdruk oli selle eest tänulik.
„Tere, Cory," naeratas Queenie. Ta ulatas Coryle kohvitopsi, mille viimane tänulikult vastu võttis. „Mida sa teed?"
Cory vaatas naisele otsa ning punastas: „Ma üritan seda kella parandada. Tead – kunagi olid kellad nende tokkidega." Cory osutas seieritele.
„See on üpris väike. Miks sellel kett küljes on?" kortsutas Queenie kulmu.
„Ma ei tea. See mahub üsna vabalt taskusse ära," vastas Cory.
Järgmisena tuli kõlaritest teade: „Punker 23C jäi oma inimestest ilma."
„Kas ta ütles 23C või 23D?" küsis Cory.
„Ta ütles 23C," vastas Queenie. Cory lõi pilgu maha. „Mul on kahju." Queenie pani oma käed Cory õlgadele ning küsis: „Kes?"
„Mu õed," vastas Cory. „Nad olid alles väikesed, tead. Nüüd on nad läinud."
Queenie tõmbas laua alt tooli ja istus Cory kõrvale. „Mul pole kunagi perekonda olnud. Teadsid seda?" Cory vaatas Queeniet üllatunult. „Ilmselt ei teadnud. Mu isa jättis mind ja mu ema, kui ma veel sündinudki polnud ja ema suri sünnitusel. Kasvasin orbudekodus. Koolis sain oma esimese sõbra – Stepheni. Stephen kaitses mind, aitas mind ja lasi mul lõpuks tema vanemate juurde kolida. Ta oli nagu mu vend. Tulime koos ATAsse ja ta ei unustanud mind ka siis, kui ta korraldajaks sai. Tema oli see, kes mu elu järje peale aitas. Ma tean, et paljud arvavad, et Stephen on halb korraldaja, aga ma näen iga päev, kuidas ta tööd rügab."
„Mul on kahju. Ma ei kujuta ette, mis tunne on vanemateta kasvada," ütles Cory.
„Jah."
„Jah."
„Hei. See kohting ..."
„Mis sellega on?" Cory pilgutas vastust oodates silmi.
„Ma arvan, et me peaks selle korraldama alles Torontos. Meil on pärast välja pääsemist palju tööd," lausus Queenie. Tema põsed lõid õhetama.
„Muidugi. Arusaadav," noogutas Cory. „Viitsid mulle veel ühe kohvi tuua?"
„Otsekohe."
„Uksed avatakse viie minuti pärast. Palume kõikidel väljumiseks valmis olla."
Avasin aeglaselt silmad ning üritasin neid unest puhtaks hõõruda. Kobasin Dennise käe järele. „Dennis, me peame minema."
Tõusin istukile ning seejärel püsti. Vaatas oma käekella. „Meil on neli minutit ja kaheksa sekundit."
Dennis hüppas püsti. „Lähme siis."
„Oota, väikseke." Tuhnisin veidi kapi sahtlites ning ulatasin väikese paki sinise vedelikuga Dennisele. Võtsin teise endale. „Suuloputusvedelik," selgitasin. Hambad pestud, jooksime trepi juurde.
Otsisin oma sõpru. Annabel – olemas, Oscore – olemas, Mirtella – olemas, Angela – olemas, Stephen – otseloomulikult, Scarlett ja Dylan – olemas, Queenie – olemas.
„Kus Cory on?" hõikasin Queeniele noormeest mitte leides.
„Ma ei tea. Lähen vaatan."
„Minut ja neliteist sekundit!"
„Ma tean!"
Luuk alustas vaikselt lahtilibisemist. Stephen astus minu kõrvale. „Kõik hästi?" küsis ta.
Noogutasin. „Ma olen väsinud," lisasin.
„Kes poleks," lausus Stephen.
„Kas te Dennise ema olete üles leidnud?" küsisin. Lootsin, et temaga on kõik hästi.
„Jah. Ta jäi punkrisse 23C. Inimesed seal on surnud," vastas Stephen. Tajusin tema hääles kaastunnet.
„Siis jääb ta minuga," otsustasin.
„Ei jää. Sul pole temaks aega. Ta läheb orbudekodusse," vaidles Stephen.
„Stephen, palun." Üritasin teha nii anuvat nägu kui võimalik.
„Ei."
„Mul oli väike vend, aga ta on surnud."
„Sa ei saa Henryt lihtsalt Dennisega asendada."
„Ma tean, aga palun."
„Ei."
„Palun."
„Ei."
„Ise sa seda tahtsid." Võtsin Stephenilt ümbert kinni. Embasin teda pikalt.
Ta oleks nagu puuga pähe saanud. „Jas, see on seadusvastane."
„Ei ole. Suhted on. Ma lihtsalt kallistasin. Pealegi kallistasid sina mind ka," vaidlesin.
„Sinuga vaidlemine on nagu peaga vastu seina jooksmine," ohkas Stephen. „Lase lahti." Ta üritas end mu haardest lahti saada.
„Mitte enne, kui ma võin Dennise endaga jätta," vastasin.
„Olgu. Olgu! Lase lahti!"
Lasin Stephenist rahulolevalt lahti ning naeratasin talle laialt. Pöördusin seejärel Dennise poole: „Kas sa sülle tahad tulla?"
„Ikka. Kas ma näen emmet?" küsis Dennis.
„Ma kardan, et ei näe," vastasin. Mu süda tõmbus selle tillukese olendi pärast valust kokku. „Su emme on nüüd jumalate maal ja sa leiad palju-palju inimesi, kes sind väga armastavad."
„Kas emme suri ära?" päris Dennis.
„Jah, Dennis. Su emme suri ära. Mul on väga kahju."
Dennis peitis oma pisikese näo mu õlga ja hakkas nutma.
„Miks ta iriseb?" küsis Stephen.
„Katsu kaastundlikum olla, Steph," vaatasin teda vihaselt koos inimmassiga trepist üles minnes. „Ma ütlesin talle just, et ta ema on surnud."
„Minu viga." Stephen tõstis kaks kätt. „Rahune maha, Hermione Granger."
„Kes see on?" küsisin.
„Üks raamatutegelane."
„Veider nimi."
„On jah."
Scarlett ja Dylan trügisid meie juurde ning Scarlett küsis: „Miks te seisate?"
„Seisame või?" üllatusin. Tundus, et olime vaidlemise käigus keset treppi seisma jäänud ning teiste inimeste tee tõkestanud.
„Jah."
„Vabandust," hõikasin meie taga seisvatele inimestele.
„Pole viga, agent Jasmiin!"
Tõusime vaikselt trepist üles ning mu süda jäi avanevat vaatepilti nähes seisma.
Inimesed nutsid, karjusid ja seisid tummana paigal. Põrand oli märg, katus kohati sisse varisenud, juhtmed katki. Inimeste jalanõud hakkasid naljakalt lirtsuma, kui nad mõne sammu astusid.
„Kui palju sa neile aega annad?" küsisin Stephenilt.
„Viis minutit," vastas noormees. Tema silmad sädelesid poolenisti vihaselt, kui ta Agentuuri purunenud elu vaatas. Ta hoolis nendest inimestest ja sellest kohast. Mul oli kahju, et ta seda kogu aeg välja ei näidanud.
„Kui sul abi vaja on, siis ma olen siin," ütlesin.
„Ma tean, Jas, aga see ei ole sinu töö. Mine parem vaata, kas su sõpradega on kõik korras," vastas Steph. Valetaksin, kui ütleksin, et mulle ei meeldinud tema pisuke mure mu sõprade pärast.
„Hea küll. Hoia sina Dennist." Panin poisi maha ja ta klammerdus Stepheni jala külge. Stepheni näole ilmus piinatud ilme. Jalutasin minema.
Leidsin Mia koos Angelaga ühest koridori nurgast. Angela tormas mind kallistama, öeldes: „Mul on su kodu pärast nii kahju!"
„Mul ka, tead," ütles Mia.
„Ja mul on kahju, et teie peate selles siin osalema," laususin. „Te peaksite tegema praegu kõike, mida üks normaalne teievanune teie ajas teeb."
„Meil on siin parem, Jasmine. Me ei ole enam lastekodus," lausus Mia. „Meil on siin inimesed, kes meist hoolivad ja kes on meie sõbrad."
„Hea küll siis," ütlesin. „Kui sa nii arvad."
„Agendid!" kuulsin Stepheni katset tähelepanu pälvida. Keegi ei kuulanud. „Agendid!" möirgas ta seejärel. Võpatasin. Kõik pöörasid oma pilgud Stephile. Ta tundus selles varjus just nii suur, kui ta tegelikult oligi, ehkki Dennis, kes nüüd tema selja taha oli pugenud, ei aidanud eriti kaasa.
„Hukkunuid on palju, vigastatuid vähem. Meie ülesanne on kõik elus inimesed punkritest välja tuua. Me ei jagune väikesteks rühmades nagu teid on õpetatud kriisiolukordades tegema. Me jaguneme kolmeks suureks rühmaks. Kõige väiksem neist on meditsiinirühm. Vigastuste ravimises osavamad inimesed kogunevad parema seina äärde."
Toimus sagimine, kui inimesi läbi lasti. Märkasin, et ka Mia oli selles seinas.
„Vasakusse seina lähevad nooremad agendid, kes hoolitsevad, et kõikide vajadused oleksid täidetud."
Toimus veel sagimist. Kõik mu sõbrad peale Cory, Queenie ja Oscore'i kõndisid vasaku seina äärde. Cory ja Queenie polnud veel tagasi jõudnud ning Oscore nähtavasti tahtis kuulata, mis Stephil viimaseks öelda on.
„Ning kõik, kes alles jäid, jäävad keskele. Nemad hakkavad inimesi välja tooma."
Vähemalt ma teadsin, kus mu koht oli. Ka Oscore ei liikunud paigast. Ilmselt arvas, et saab sellega hakkama ja ausalt öelda ... mina arvasin ka. Oscore oli nii palju läbi elanud ning ma ei näinud põhjust, miks ta sellega hakkama poleks pidanud saama.
„Kõigepealt teeme punkri ukse lahti, seejärel tulevad inimesed välja. Keskmise grupi agendid lähevad kontrollivad punkri üle ning parema seina grupi inimesed vaatavad kõik punkrisolijad üle. Seejärel liiguvad inimesed edasi ning vasaku seina grupp vaatab, et nendega oleks kõik korras ja annab neile toitu või vett, kui neil seda vaja on. Selge?"
Kostus nõustuv pomin.
„Hea küll. Asume tööle. Agendid, kes punkritest välja saavad, moodustavad uued rühmad. Nii saame kiiremini suuremat ala aidata."
Alustasime lähimast punkrist. Uksed avanesid ning inimesed tulid väikeste gruppide kaupa välja. Mina koos teiste agentide ja Oscore'iga sisenesime punkrisse.
Käisime läbi kõik toad ja koridorid ning ajasime allajäänud inimesed üles, lubades, et nendega saab kõik korda. Tegemist oli väikse punkriga, nii et midagi hullu polnud juhtunud, peale selle, et paljud inimesed olid emotsionaalselt kokku varisenud.
Edasi tulime punkrist välja ja vaatasime, kuidas meditsiinirühm kriimustusi ja katkiseid põlvi ravis.
Suundusin Annabeli juurde. Ta seisis seina ääres. Väike Rachel jälgis saginat naise sülest suuril silmil ning Jillian keksles ümber ema.
„Kuidas läheb?" küsisin Annabelilt.
„Läheb nii, nagu minema peab," vastas naine. „Mul on kahju, et ma aidata ei saa. Pean siin seisma ja Jillil ning Rachelil silma peal hoidma. Mõnikord lihtsalt tuleb ettepoole seda need, keda armastad." Annabel naeratas väsinult. Tundus, nagu ta oleks kümme aastat vanemaks saanud.
„Vähemalt me elame," lohutasin teda.
„Jah, vähemalt me elame," kordas naine. „Mine nüüd ja aita teisi. Eriti teda." Ta nookas peaga Stephi suunas. „Tal on raskem kui kõigil teistel."
„Lähen." Seadsin sammud Stepheni poole.
Stepheni süles istus Dennis, kes näis olevat vaid poolenisti ärkvel.
„Hei," ütlesin. „Kõik hästi?"
„Ei ole." Õige jah. See oli rumal küsimus. „Me saame hakkama." Ta andis Dennise minu sülle ning vaatas mulle hetkeks otsa. Tema hallid silmad sätendasid, kui ta pilgu uuesti ära pööras. Noormees ajas selja sirgu ning taastas oma range ilme. „Queenie ja Cory jõudsid vahepeal tagasi."
„Jõudsid või?" Pöörasin ümber ja Queenie lehvitas mulle eemalt. Naeratasin talle vastu.
„Tahan vetsu," nõudis Dennis.
„Juhtmed ja torud on igal pool läbi," ütles Stephen. „Töötavad vetsud on ainult punkrites."
Nägin Scattyt ning läksime Dennisega tema juurde. „Kas sa tead, kui pikk järjekord vetsudes on?" küsisin.
„Mitte eriti pikk. Enamus käisid enne punkrist väljumist ära," vastas tüdruk.
„Aitäh, Scarlett," tänasin tüdrukut. Jalutasime Dennisega vetsu ja ma passisin ukse taga, kuni ta ära käis. Seejärel läksime tagasi Stepheni juurde.
Jõudsime kohale just sellel hetkel, kui Stephen karjus: „Selle punkriga on kõik! Inimesed siin punkris: Queenie juhatab teid, kuulake teda. Minu punkri inimesed – meil on vaja järgmine punker tühjaks teha."