Lõpp

kolmas

 Kingis Stephen Wild virutas klapiga telefoni vihaselt kinni. Ta ei tahtnud preili Kelvini sõnu uskuda. Kogu Argentina rahvas ja ka kõik teised oleksid pidanud oma kodudega hüvasti jätma ja Kanadasse kolima. Oli võimatu, et kõigi mandrite rahvas Kanadasse ära mahuks.

 Tema telefon helises uuesti. Korraldaja vastas kõnele ning tõstis telefoni kõrva äärde. „Tere, mister George," sõnas ta pärast lühikest pausi.

 „Te peate viivitamatult Kanadasse minema. Torontos otsitakse probleemile nii ajutist, kui ka pikaajalist lahendust. Lumetorm jõuab teieni vähem, kui kuuga."

 „Miks te arvate, et ma kedagi oma kodust lahkuma sunnin? Te ei paista aru saavat, et siin on meie kodu, et me elame siin," sõnas Stephen.

 „Te peate m i d a g i tegema, sest teie rahvas on ohus. Meie juba kaotasime oma kodud. Antarktika rahvas hävis, sest nende korraldaja ei teinud preili Kelvinit kuulma."

 „Nägemist, mister George," lausus Stephen külmalt ning lõpetas kõne. Ta vaatas oma assistendi poole, kes ärevalt jalalt-jalale kõikus. „Queenie, ma tahan kohtuda Kaunite Kunstide Akadeemia juhatajaga ning iga ameti parima esindajaga. Kas sa saaksid selle kohtumise mulle neljapäeva hommikuks organiseerida?"

 „Muidugi, Kingis," sõnas neidis. „Kas see on kõik?"

 „Sa võid lasta kellelgi mulle ühe latte valmistada, aga muidu on kõik. Aitäh, Queenie," sõnas Stephen.

 „Ma leian kellegi," naeratas Queenie.

 „Ma ei tea, mida ma sinuta teeks," sõnas Stephen ohates.

 Ja selle asemel, et häbelikult naeratades kabinetist välja minna, naeratas assistent laialt ning lausus: „Mina ka mitte. Tõesti ei tea."'

 Keerasin juuksed rätikusse ning panin selga kõige laiema särgi, mille leidsin. Olles jalga pannud ka aluspüksid, sammusin rõdule, mida jagasin ühe külalistetoaga. Minuti pärast leidsin enda kõrvalt punapäise tüdruku venna. Ma ei teinud teda märkama ning vabastasin juuksed rätikust.

 „Mia arvab, et näeb und," sõnas poiss.

 „Ja Mia on...?" küsisin.

 „Mu kaksikõde. Ta nimi on tegelikult Mirtella, aga me kasutame nime Mia," naeratas noormees.

 See vastus tegelikult üllatas mind veidi. „Kaksikõde?" pärisin. „Ma teadsin, et te olete õde-vend, aga et kaksikud... Te ei näe eriti sarnased välja."

 „Ma tean." Ta sirutas mulle käe. „Mina olen Oscore." Jätsin noormehe käe tähelepanuta ning ta lasi selle mõnevõrra pettunult alla.

 Vaatasin enda ees laiuvat linna. Agentuur oli linna kõrgeim hoone, nii et vaade oli vaimustav. Tundus, et võiksin seda oma käega katsuda, kui ma ainult natuke üle rõdu piirde kallutaksin ja käe välja sirutaksin. Otseloomulikult ma ei teinud seda.

 Raputasin pea selgeks, tuletades endale meelde, et agentidel peab olema kaine mõtlemine ja selge mõistus.

 Ulatasin Oscore'le ise käe. „Jasmine, see on minu nimi."

 Oscore haaras mu käest kinni ning pigistas seda, kui me koos linnatulesid vaatasime.

 „John! See hirmus tüdruk määrati meile!" hädaldas Agatha.

 „Ma tean. Jube lugu," vastas tema abikaasa osavõtmatult. Ta mõtles oma nooruspõlve armastusele. Jasmine' emal olid olnud samasugused silmad ning neil oli aastaid tagasi olnud varjatud romaan.