Lõpp

kuues

 „Näe, joo seda," naeratas Scarlett mulle klaasi ulatades.

 „Mis see on?" küsisin klaasi umbusaldavalt vahtides.

 „Usalda mind," ütles Scatty rõõmsalt. Ma kõhklesin – inimeste usaldamine polnud mu tugevaim külg. „Joo joo," ergutas Scarlett. „See teeb su olemise paremaks.

 Otsustasin proovida ning võtsin lonksu. „Väkk! Vastik! Ma ei usalda sind enam, Scatty! Mis jura sa mulle sisse jootsid?"

 „Suhkruvett," naeratas Scarlett. „Pole hullu. Mulle ei maitse see ka."

 „Miks sa seda siis mulle pakkusid?" kortsutasin kulmu. See tüdruk käitus kummaliselt.

 „Tahtsin su nägu näha." Ta naeris. „Kuule... sa oled liiga pinges. Võta lõdvemalt, kõik on ju hästi."

 Lase end lõdvaks – need sõnad olid mind jälitanud terve elu. Agendid ja Agentuuri õpilased mõistsid iga sekundi pinget, aga teised ei saanud aru, miks ma nii palju üle mõtlesin ja endale stressi tekitasin. Just nagu Scarlett praegu.

 Angela ronis Scatty sülle ning küsis: „Mis teoksil?" Ta jätkas vastust ootamata: „Mul on igav. Teeme midagi!"

 „Sellest pead sa Jasmine'iga rääkima. Mina ei tea, mida lapsed siin teha saavad," lausus Scatty õrnalt näpuga Angela nina puutudes. Ma ei mõistnud ka seda puudutust. Scarlett tundis end nii vabalt ja koduselt. Taipasin jahmatusega, et selle kõige põhjuseks oli see, et Scarlett ei muretsenud. Tal polnud õrna aimugi, mis nendega edasi saab, aga ta ei hoolinudki sellest.

 „Jas, ma tahan midagi teha," nõudis Angela.

 „Sa võid näiteks „Argentina suurt seadustikku lugeda"," pakkusin. Mina olin väiksena veetnud tunde seadustikku lugedes, vaimustatuna peenest seadusemustrist ning kõigist meie suurtest korraldajatest, agentidest ja õpetajatest.

 „Nalja teed või?" küsis Angela mind suurisilmi vahtides.

 Tundsin end ebakindlalt. „Ee... ei?" vastasin.

 „Jumal küll!" hädaldas Scarlett. „See tüdruk siin ei oska lõbutseda. Ma loodan, et sa kunagi oma lastele seaduseid lugeda ei anna, sest see on neetult igav."

 Tõmbusin täiesti teadlikult kaitseasendisse. Ristasin jalad ja panin käed rinnal risti. „Ma oskan lõbutseda!" vaidlesin vastu. „Paljud asjad on lõbusad! Näiteks sissemurdmine, müütide kukutamine, rulatamine, vaidlemine, parkuurimine, väitlemine, õppimine, arenguplaanide läbi viimine, lugemine ja õpetamine."

 „Milliseid müüte sa oled kukutanud?" küsis Scarlett lõbustatult.

 „Ma püüan juba pikemat aega kukutada müüti, et Agentuuris on vikerkesta skännerid. Kõik arvavad seda, aga see pole turvaline," ütlesin. Mu hääles kõlas üksik haavumisnoot.

 „Jah," pööritas Scatty silmi, „tundub väga lõbus."

 Surusin huuled kriipsuks kokku, aga ei öelnud rohkem midagi. Jätsin meelde, et pean Scattyle kunagi ütlema, et ta oskab väga hästi väidelda.

 „Kuulge! Teeks midagi!" hüüatas Angela pahaselt. Olime ta täiesti unustanud.

 „Mida?" küsisin. Mu tuju oli nüüd allapoole nulli ning tegutsemisiha mattunud sügavale selle kõikehõlmava tühjuse sisse.

 „Räägi mulle näiteks üks lugu," pakkus Angela.

 „Lugu?" üllatusin.

 „Lugu jah. See ei ole ju nii raske?"