Lõpp

neljateistkümnes

 Hommik saabus liiga kiiresti, kuid tõusin äratuse peale virisemata üles ning pakkusin end appi toitu jagama.

 Kella kaheksa ajal saabus esimene rong, mis pidi inimesed otse Torontosse saatma. See oli ka tegelikult ainus põhjus, miks me pidime selle teekonna nende virisevate inimestega ette võtma – rongirööpad Argentinas olid liiga kahjustunud, et rong sinna sõita saaks.

 Panime rongile viissada kunstiinimest, meditsiiniosakonnas olnud inimesed ning paar vanemat agenti. Seejärel saatsime rongi minema, justkui seda poleks kunagi siin olnudki.

 Tundsin koputust õlal. Ümber pöörates nägin Irist, kes oli Oliveri külge liimitud. „Te olete elus!" naeratasin.

 „Muidugi oleme," vastas Iris, suu kõrvuni. „Me ei saa ju oma lemmikut üksinda jätta." Tundsin kõrvetavat uhkust oma lemmiku staatuse üle.

 „Muidugi ei saa. Ilmselgelt olen ma liiga tähtis. Teil pole mitte mingil juhul lubatud vedru välja visata." Iris ja Oliver puhkesid naerma.

 „Hea küll, me siis üritame seda mitte teha, v ä i k s e k e," narris Oliver. „Me peaksime vist minema. Tundub, et seal üritab üks preilna telki kokku panna."

 „Olgu nii, O l l y," vastasin. Nad jalutasid eemale. Istusin ühe puu varju ümbrust jälgima.

 Meie peakohal laiusid hallid vihmapilved, mis lootsid end peagi raskusest vabastada. Puud kõikusid tuule käes, moodustades ähvardavaid varje. Inimesed istusid gruppides ning rääkisid. Paarist kohast kostus naeru, kuid üldine meeleolu oli endiselt sünge. Tundsin end pisut lõksuaetuna, jäetud siia koos inimestega, keda ma polnud ise valinud. Äkitselt tahtsin tagasi koju, tagasi ema juurde. Tahtsin jagada mõtteid Williga ja naerda koos Henryga isa üle. Tahtsin kuulata ema vaikselt laulmas, kui ta õhtusöögiks lauda katab ning vedada sõrmega üle isa tehtud suure laua.

 Naeratasin, vaadates Angelat ja Dennist koos Jillianiga kulli mängimas. Nemad ei suutnud kaotuse raskust hoomata ja olid palju õnnelikumad kui mistahes täiskasvanud praegusel hetkel.

 Stephen ajas end puu najalt püsti ning hõikas: „Kellel veel pole - telgid kokku! Hakkame minema!"

 Nooremagendid, kes toitu tassisid, oigasid väsinult, kuid ajasid end siiski püsti. Kõndisin Queenie juurde.

 „Hei!" laususin, et ta mind märkaks.

 „Hei jah," vastas Queenie.

 „Ma mõtlesin, et sa äkki tead. Mis plaan Stephenil on?" küsisin.

 „Igal hommikul tuleb rong, et inimesi peale võtta ja meie üritame Frozti jõuda," vastas naine. Tema hääl kõlas nukralt.

 „Ainult igal hommikul? Miks?"

 „Mitmeid linnu evakueeritakse. Meie polnud ainsad, kes selle hiidlainega pihta said ning ehkki lumetorm on lõunasse jäänud, tekitab see endiselt kahju. Edaspidi saame ka väiksemaid ronge, sest seda suurt, millega täna hommikul minema sõideti, on mujal vaja." Queenie silmad vilksasid kaugemale, kus puuvarjus seisid Dylan, Cory ja Scar. Ta suunurgad vajusid allapoole.

 Sellel hetkel lõpetati viimase telgi kokkupanek ning Steph karjus: „Minek!"

 Olin otsustanud Stephenist eemale hoida, seetõttu kõndisin Oscore'i kõrval inimrongi keskel. Minu teisel küljel oli Scarlett, kes küsis tobedaid küsimusi.

 „Aga su lemmikvärv?" pudenes üle tüdruku huuli.

 „Eemm ... kollane? Ma ei tea," vastasin.

 „Ei ole võimalik. Sa oled küll väga hooliv inimene, kuid mitte eriti positiivne ega rõõmus," ütles Scatty.

 „Siis ... sinine," vahetasin värvi.