Lõpp

üheksas

Loodan, et teile meeldib see peatükk. Olen siiralt tänulik iga kommentaari, vote'i ja ka lihtsalt lugemise eest. 

Armastan teid tohutult.

Haldja

______

 Jillian nuttis. Ta oli aru saanud, et midagi on valesti. Ma pööritasin silmi ning Oscore, kes mu pilgu püüdis, muigas hetkeks. Just tema sülle Jill antud oligi, sest ta poleks suutnud nii kiiresti edasi liikuda kui meie. Väike Rachel magas rahulikult tormava Annabeli süles.

 Koputasin Scarletti uksele.

 Üllatuslikult avas ukse hoopis Dylan. Oscore muigas ja lõi poisiga rusikaid kokku. Ma ei saanud aru ega üritanudki aru saada – praegu tuli tegutseda. Dylan paistis kuidagi näost ära ja nukker, aga praegu polnud aega tegeleda inimeste tundeid hinnata.

 „Scarlett!" hüüdis Dylan selja taha. „Tule!"

 „Küsi neilt, mida nad tahavad!" hõikas Scatty vastu.

 „Ütle Scattyle, et ta asjad pakiks ja koridori tuleks," laususin Dylanile. „Sulle kehtib sama jutt. Ja sulle ka, Oscore. Kui on midagi, mis su toas on ja mida sa kaasa tahad võtta, siis too see ära." Oscore kadus minutiks ning naasis väikese kotiga. Läksime Mia ukse taha ja koputasime. Mia ja Angela astusid pakitud kottidega välja.

 „Mida?" küsis Mirtella mu jahmunud ilmet märgates. „Ma pole pime, on ju. Ma näen, mis toimub ja teadsin, et me peame valmis olema," lausus ta nipsakalt.

 Angela tema kõrval pööritas silmi. Mina soovitasin asjad kokku panna, vormis ta hääletult sõnad. Turtsatasin ning Mia vaatas mind imelikult, kui ta mööda kõndis. Angela kihistas naerda ning võttis mul käest kinni. Naeratasin talle.

 Scatty väljus oma toast. Ta hoidis Dylanilt käest kinni ning nõjatus tema vastu.

 „Oi ei ei ei ei ei!" hüüatasin Angela käest lahti lastes ja neid lahutama tõtates. Scarlett astus Dylanist kohkunult eemale. „Andke andeks, aga see on keelatud. Ei mingeid sedasorti kokkupuuteid enne eksami läbimist."

 „Tõsiselt!?" hüüatas Dylan. „Mitte mingisuguseid?!"

 Noogutasin tõsiselt. „Mitte mingisuguseid," laususin. „Mitte. Mingi. Suguseid."

 „See on loll seadus ja ma kavatsen seda eirata," mossitas Dylan. Ta tõmbas Scatty enda embusesse ja suudles tüdruku juukseid. Scarletti näos säras puhas õnn. Oleksin nad selle eest läbi võtnud, aga pidime kiirustama.

 Liikusime minu tuppa, sest mul oli paar asja vaja võtta. Panin koti minutiga kokku. Seejärel läksime mööda koridore Agentuuri teise otsa, möödudes mitmest punkrist. Käis vilgas sagimine, inimesed jooksid edasi tagasi otsides omasid ja armastatuid.

 Jõudsime lõpuks Stepheni kabineti juurde. Korraldaja punkrisse võisid minna vaid valitud isikud ning üllatusin korralikult kui enda ja teiste nimesid nimekirjas nägin. „Tule minuga," naeratasin Annabelile. Naise nime polnud nimekirjas, aga tahtsin tema ja ta võsukesed enda lähedal hoida.

 „Hea küll," vastas Annabel kahtlevalt. „Missugune ta on?" küsis ta seejärel.

 Teadsin küll, keda ta mõtleb. Stephenit. „Jube isiksus, hea välimus," vastasin muiates.

 Keegi kummardas mu kõrva äärde. „Ma tänan," lausus ta. Stephen ise.

 „See, mida ma sinust arvan, pole sinu asi," ütlesin talle külmalt. Osutasin Stephile. „See, Annabel, on Stephen Wild - korraldaja ja mida iganes. Ära liigset austust üles näita." Seejärel osutasin mu sõnadest kohkunud Annabelile. „Stephen, see on Annabel ja tema kaks võsukest – Jillian ja Rachel. Äkki oled nõus nemad ka meie juurde võtma."