Lõpp

kümnes

Aitäh kõigile, kes viitsisid nii kaua oodata. Armastan teid väga. Tänage Viktoriat, kes mind kirjutama sundis. ;)

Haldja

_____

 Magama minna ma siiski ei saanud. Tsunami rannale jõudmiseni pidi olema vähem kui kolmekümmend minutit. Otsustasin, et panen Dennise magama ja lähen siis ise staapi.

 „Millal ma emmet näen?" küsis Dennis, kui oli pidžaama, mille üks noorem tüdruk mulle tuua jõudis, selga pannud, hambad pesnud ja voodisse pikali visanud.

 Panin poisile teki peale ning laususin: „Emmet näed siis, kui see jama läbi on. Seal on ka võimalus, et sa ei näe oma emmet enam, kullake, ja kui see peaks juhtuma, on mul väga kahju."

 Dennis vaatas mulle mitu piinavat sekundit oma suurte rosinasilmadega otsa. „Okei," ütles ta lõpuks ja keeras teise külje. „Head ööd."

 „Head ööd," laususin segaduses. „Ära korterist välju ega midagi ohtlikku tee."

 „Selge, boss," ütles Dennis pöialt püsti tõstes. Naersin selle peale – Dennis oli tõsiselt armas. Ta meenutas mulle mu väikest kadunud venda Henryt nagu kõik väikesed lapsed. Igatsesin Henryt väga.

 Läksin välja, sulgesin ukse ja liikusin staapi. Keegi näitas näpuga ühele ekraanile. Vaatasin seda. Oli näha, kuidas merepind ühtlaselt tõusis. See oli selge – hiidlaine lähenes kohutava kiirusega rannale ja see pidi sihtkohta jõudes olema hiiglaslik.

 „Ajaloo suurim laine," lausus Stephen mu selja tagant. „Kas sa magama ei pidanud minema?" Ta muigas üleolevalt. „Saatke troonid õhku. Peame purustusi, mida see laine tekitab, õhust vaatama. Ilmselt lüüakse tavalised tänavakaamerad läbi," andis ta mu selja taha korralduse.

 „Ei. Ma panin Dennise magama ja tulin siia. Sa oleks mu niikuinii üles ajanud." Vaatasin teda kangekaelselt.

 „Tõsi," naeratas Stephen. „Mul on sind siin vaja. Oleksin ametliku kutse esitanud."

 „Dennisel on oma voodit vaja," juhtisin Stepheni tähelepanu sellele tõsiasjale.

 Ta viipas hooletult käega. „Räägi korraldusmeeskonnaga."

 Naersin selle peale. „Sa oled korraldaja. Peaksid midagi tegema, kas pole? Muidu pole sinust suuremat kasu, kas pole nii. Otsi Dennisele voodi. Sellega saad ikka hakkama. Ja ära enam kunagi ütle, et sa pole suurem asi korraldaja. Sa oled parim."

 „Ma ei saa praegu aru, kas see oli sarkasm või mitte."

 Naeratasin ta segaduse peale. „See polnud sarkasm. Ma mõtlesin seda tõsiselt. Sa oled parim."

 Ta vaatas mind oma imeliku, sügava, kuid osalt ka armsa ja tuttava pilguga. „Noh, aitäh," lausus ta kohmakalt.

 Naersin ja kummardasin sügavalt. „Kui te nüüd mind vabandate, härra Wild, siis on mul asju, millega tegeleda." Astusin temast eemale, et ühelt agendilt küsida: „Millal see laine saabub?"

 „Kolm minutit rannale jõudmiseni," vastas ta.

 „Paanikaosakond!" hüüdis agent arvuti tagant.

 „Mis on, agent Fuksia?" küsis Stephen.

 „Elektrikatkestus kolmes punkris linnas. Nad jäävad õhuta. Nad surevad!" hüüatas agent. Sumin läks lahti. Kui nad kõik õhuta jäid, tähendas see surma rohkem kui kolmesajale inimesele.

 „Kuidas see võimalik on, agent Fuksia?" küsis Stephen teiste hulgast. „Laine pole isegi rannale jõudnud."

 „Kogu austuse juures, härra Wild. Need kolm punkrit said õhku hapnikutorust, mis töötas elektriga. Üks selle tähtsaim juhe jooksis ookeani alt. Teised punkrid pole nende kolmega ühendatud," rääkis agent.