Lõpp

kolmeteistkümnes

 Tegime ükshaaval punkrid puhtaks ja seejärel üritasime vaadata punkritesse, kus elusaid ei olnud, aga sellest ei tulnud midagi välja, sest kõik kohad olid poolenisti üle ujutatud ja kuna ühel hetkel pidid toiduvarud ka otsa lõppema hakkama, siis pidime kiiresti minema saama. Tuli välja, et allmaarongid olid vett täis. See tähendab, et kõik viis või kuus tuhat inimest hakkasid korraga kõndima.

 Panime kunstiinimesed tahapoole kõndima ning Stephen käskis paarikümnel agendil neid ümbritseda, et nendega midagi ei juhtuks. Noormees ise kõndis koos Queeniega kõige ees. Meie rongkäik liikus esialgu üsna kiiresti, kuid kui inimesed hakkasid väsima, vähenes kõigi kiirus.

 „Nüüd on kõik!" karjus Stephen. „Jääme ööseks laagrisse!"

 Nooremad agendid, kes tassisid kõikide jaoks toitu, ohkasid kergendatult ning isegi mina olin õnnelik, et me seisma jäime. Lootsin, et kõik kunstiinimesed lõpetavad virisemise.

 Selles osas ma loomulikult eksisin. Nad leidsid, et nemad ei taha suvalise jõe ääres keset metsa magada. Nad kaebasid putukate ja mustuse ja metsloomade ja seljavalu ja lärmi ja külma üle.

 Stephen nägi välja, nagu tahaks ta oma pead vastu puud peksta. „Kõik telgid antakse kunstiinimestele. Kui üle jääb, siis lapsed ja naised kõigepealt. Igasse telki kolm kuni viis inimest."

 Selge see, et mina, Dennis, Scatty, Dylan, Oscore, Cory, Queenie ega Stephen telki ei saanud. Küll aga sai telgi endale Mia. Telki suutis end mahutada ka Annabel koos Racheli ja Jillianiga.

 Ilmusin vaikselt Stepheni kõrvale, kui Scarlett, Dylan ja Dennis olid uinunud. Küsisin: „Kas Agatha ja John on surnud?"

 „Mis punkris nad olid?" küsis noormees vastu.

 „23E," ütlesin.

 „23E ... Mmm ... Jah, nad on surnud," lausus Stephen keerutamata.

 „Nüüd on kõik! Nüüd aitab! Mina ei suuda rohkem ühtki kaotust üle elada!" sain vihaseks. Millega ma selle ära olin teeninud? Kas ma ei meeldinud loodusjõududele või Emakesele Maale või mida?

 „Mina arvasin, et Agatha ja John ei meeldinud sulle," ütles Stephen vaikselt.

 „Steph, nad olid minu viimane side mu perekonnaga. Henry ja Wilhelmina ja ema ja isa – ma igatsen neid, tead. Kas teadsid, et ma saatsin ema ballikutsele vastuse nagu mis? Kakskümmend sekundit enne seda, kui sa mu kutsuda lasid ja mulle ütlesid, et nad on surnud? Ma ei kavatsenudki minna, aga mõte loeb. Teadsid, et Henry oli täpselt minu moodi? Tal olid sinised silmad, aga ta oli vastassoost noorem versioon minust. Ja Will armastas maalida. Ta mõistis mind paremini kui keegi teine. Ema oli surmani tüdinud kõigist ballidest ja ta tahtis lihtsalt oma muusika sisse uppuda ja maailmale kardina ette tõmmata. Isa tujutses kogu aeg, kuid see ei seganud teda loomast maailma ilusaimat puutööd." Mõistsin, et olin liiga palju rääkinud. „Anna andeks, Steph."

 Ajasin end püsti, kuid Steph haaras mult randme ümbert kinni. Vahtisime viivu üksteisele otsa, kuid siis lasi ta mu käest lahti ning ma jalutasin tagasi vaatamata minema.

 Mu peatas Oscore, kellele ma otsa kõndisin. Endale aru andmata lasin poisil ennast kallistusse haarata ja vajusin vastu teda.

 „Mis lahti, tüdruk?" küsis Oscore vastu mu juukseid.

 „Ei midagi. Kas sa saad mulle midagi rääkida?" Soovisin, et ta mu mõtted kõigelt eemale juhiks.

 „Mida?" päris poiss.

 „Ükskõik," vastasin tuimalt.

 Istusime maha. Oscore oli rätsepistes ning mina toetasin oma pea tema õlale, samal ajal põlvi lähemale tõmmates.

 „Hmm ... Võin sulle rääkida näiteks lastekodust ... või koolist ... või mõlemast," ütles poiss. Ta vaatas mulle küsivalt otsa, kuid kui ma midagi ei vastanud, hakkas rääkima.

 „Igal lapsel oli oma väike tuba, väiksemad pidid seda mõnikord jagama. Mina ja Mia olime kuni kümnenda eluaastani ühes toas. Meie eest hoolitsesid kolm inimest – Anna, kes oli kokk, Tricia, kes valvas meid öösiti ning Phoebe, kes meiega muidu oli. Phoebe vastutas selle eest, et meie elud oleks korras.

 Meid oli kokku umbes kakskümmend, mõnikord rohkem, mõnikord vähem, vastavalt sellele, kui hea aasta oli. Reeglid pandi paika vastavalt vanusele. Näiteks oli suurematel piiramatu ligipääs igasugustele nutividinatele, mille nad välja teenisid, samal ajal, kui kõik väiksemad võisid nädalas olla tund aega arvutis. Suuremad tõusid varem, neile anti rohkem vabadust, nad aitasid rohkem ja läksid hiljem magama.

 See aasta, kui mina ja Mia lastekodusse sattusime, oli tegelikult hea aasta. Palju lapsi leidsid endale uue perekonna. Asi on lihtsalt selles, et keegi ei taha kahte last korraga. Lapsi anti peredesse ühekaupa. Alati ühekaupa."

 Oscore muudkui rääkis ja rääkis ja tema hääl oli pehme ja ilus ning ma tundsin, kuidas väsimus mu üle võimust haaras ning ma aina sügavamale ja sügavamale laskusin ning siis olin jälle Antarktikas oma toas ja rääkisin Henryle, miks ma tahan agendiks saada ning vaatasin, kuidas ta silmad sädelesid kui ta noogutas.

 Tundsin läbi une, kuidas Oscore'i pehme puudutus mu maapinnale asetas ning tema sammud eemaldusid.

 Naeratasin. Naeratasin. Naeratasin. Naeratasin. Naeratasin. Naeratasin.

 Mulle tundus endale ka, et hakkan hulluks minema.