Lõpp

kaheteistkümnes

Nautige. See läheb hullemaks.

*irvitab kurjalt* *hakkab nutma*

Armastan!  :)

____________

Haldja

 Ma ei mõelnud seda nii. Ei saanud mõelda. Mina ei olnud see, kes reegleid rikkus. Praegune oli aga kindlasti rikkumine. Ja see oli vale.

 Lubasin endal sellega hiljem tegeleda ja vajusin unne.

 Stephen oli omadega kimpus. Ta ei teadnud, mida Jasmine'i kohta mõelda, kuid ta tundis midagi. Ta ei saanud aru, mida.

 Samuti oli ta korraga segaduses ATA osas. Ta tahtis oma rahvast kaitsta, kuid ei teadnud enam, kuidas seda teha. Jasmine andis küllaltki head nõu, kuid Stephen ei tahtnud täielikult sõltuda õpilasagendi nõuannetest.

 Ta jõudis järeldusele, et peaks Queenielt küsima, ent oli hetkel liiga väsinud.

 Korraga mõistes, et ei suuda enam sekunditki silmi lahti hoida, koputas korraldaja Yvonne'i õlale. „Ma lähen puhkan veidi. Keelan end segama tulla, kui tegu pole just millegi eriliselt tähtsaga. Sina jääd vastutavaks."

 „Selge," vastas Yvonne.

 Stephen pööras end minekule. Ta märkas nüüd, kui paljud inimesed talle õlale koputasid, et oma muresid kurta. Noormees loopis suvaliselt sõnu - „Mitte praegu!" siia ja „Hiljem!" sinna.

 Oma tuppa, oma voodisse jõudes tundis Stephen kergendust. Üksildus mõjus lohutavalt ja koduselt. Ta soovis, et tema juures oleks Queenie, kes talle tassi kohvi teeks, aga see oleks vist magama jäämist seganud.

 Ta luges peatüki ühest vähestest paberraamatutest, mis tal veel alles olid ning jäi magama.

 Oscore'il kippusid mõtted ikka ja jälle Jasmine'ile liikuma ning talle meenus uuesti ja uuesti puhas rõõm tüdruku näol, kui nad „Macarenat" tantsisid.

 Talle tundus, et ta hakkas Jasmine'i kiinduma, et mitte öelda armuma. Poiss teadis suurepäraselt, et see on siin keelatud, kuid ta ei suutnud vastu panna. Jasmine oli selleks liiga Jasmine'ilik.

 Ta keeras voodis teise külje ja suikus unne.

 Mia oli omadega läbi. Ta tundis, et ta peaks midagi Scarletti suhtes tegema. Ta polnud tüdruku vastu eriti kena olnud ning ta tahtis end parandada. Ta tõesti tahtis.

 Miale tundus, et ta oli ainus, kes oma vana elu igatses. Tema poisssõber, parimad sõbrannad, hinded, kool, perekond – kõik jäid vanasse Argentinasse. Talle tundus, et tema mälestustes hakkavad vanade sõprade näod tuhmuma ning neid eraldab mingit sorti müür.

 Tüdruk mäletas veel selgelt, kuidas teda ei tahetud. Teismelisi ei tahtnud keegi. Mitte lastekodusse. Adopteerimiseks liiga vanad, oma elu jaoks liiga noored – sellised nad olid.

 Kõige rohkem tegi haiget see, et ta teadis, et tema sõprade jaoks pole teda kunagi olemas olnudki. Et nad käisid pärast kooli koos väljas ja seal polnud teda. Seal polnud teda mitte kunagi olnudki.

 Näod tuhmusid ja Mirtella üritas neist kinni hoida.

 Mõtted hääbusid vaikselt ja asemele voolas uni.

 Scarlett lebas vaikselt Dylani käte vahel ning püüdis uinuda. Ta tundis end hästi. Vahelduseks oli see päris hea tunne. Tüdruku mõistus ei suutnud seda pidevat enesehaletsemist ja süüdistamist kannatada.