Lõpp

viies

 „Tere hommikust, agendid. Loodan, et olete puhanud. Parandusmeeskonda F-2486 vajatakse eksperimentaallabori juures. Õpilased, täna jäävad päevased tunnid ära, kogunege fuajeesse kell kaheksa õhtul. Agent Jasmiin – palun võtke oma saatjaskond ja ilmuge korraldaja assistendi juurde. Teil on aega kolmkümmend minutit," sõnas naisehääl kõlaris.

 Ajasin end väsinult püsti. Öine retk oli liiast olnud.

 Uksele kõlas kume koputus. „Tai-ri ti-ti ti-ti ta," lugesin rütmi. Nii tüüpiline. „Sisse!"

 Uks avanes ning paljastas Dylani, Oscore'i, Mia, Angela ja tüdruku, kelle nime ma ikka veel ei teadnud.

 „Me kuulsime käsku ja oletasime, et saatjaskonna all mõeldakse meid, nii et me tulime siia," sõnas Oscore naeratades.

 Tüdruk, kelle nime ma ei teadnud naeratas ja sirutas mulle käe. „Mina olen Scarlett," sõnas ta. Võtsin ta käest kinni ning ta raputas mu kätt hoogsalt. „Nii. Räägi meile, kuidas me korraldaja assistendi juurde saame."

 Avasin ukse ja astusin välja, Angela käest kinni haarates. „Siitkaudu."

 Korraldaja kabineti juurde jõudnud, tõmbas Queenie meid rajalt maha. „Tere, Jas. Kuidas läheb?" Uurisin teda kahtlustavalt.

 Queeniel olid sinakashallid silmad ning paksud tihedad ripsmed. Tema kulmud olid tumedamad, kui tema juuksed, mis naise nägu raamisid ning oma heleda värvusega tema näole ingelliku välimuse andsid. Queenie nina oli sirge nagu i-täht ja tema huuled olid punase huulepulgaga üle tõmmatud, ilmselt üritades neid lopsakamaks muuta. See kõik harmoneerus veidralt, aga paistis kummaliselt ilus. Samuti panin tähele, et Queenie on pikk. Isegi pikem kui Dylan ja see juba ütles midagi.

 „Sa ei tahtnud ju seda küsida, ega?" Kallutasin vastust oodates veidi pead, ent vastust ei tulnudki. Selle asemel läks lahti uks ning Stephen astus kabinetist välja.

 Ta saatis Queeniele kiire küsiva pilgu ning pöördus tagasi meie poole. „Tere, Jas. Ma olen kindel, et Queenie tahtis sulle midagi rääkida, aga ma olen veel kindlam, et sellega annab oodata." Ta naeratas. „Kas pole nii, Q?"

 Queenie naeratas sunnitult. „Jah, muidugi. Muidugi annab."

 „Ja lisaks sellele olen ma kindel, et Queenie arutab seda asja enne minuga. Eks, Queenie?" Queenie noogutas. Kui Stephen pilgu eemale keeras, nägin, kuidas Queenie silmi pööritas. Surusin itsituse alla.

 „Härra Korraldaja," ütlesin mesimagusalt, veidi pilkaval toonil. Veel eile poleks ma seda kunagi teinud, aga kui ma nägin, kuidas ta Queeniega käitus – noh, see muutis asja. „Ma olen kindel, et Queenie ei tahtnud halba. Ta hakkas mulle just uusimatest tampoonidest rääkima ning soovitas üht uut vanillilõhnalist huuleläiget."

 Stephen vaatas mind lõbustatult ning küsis: „Ja see oli põhjus, miks ta sind siia koos Angela, Mirtella, Scarletti, Dylani ja Oscore'ga kutsus? Et rääkida huuleläikest?"

 „Ja tampoonidest," pistsin naeratades vahele.

 Scarlett haaras lõbusalt mu käest kinni. „Lisaks soovitas ta meile linnas söögikohti ning tutvustas meile, uustulnukatele, süsteemi, ehkki Jasmine juba rääkis sellest meile. Queenie kordas tähtsamad asjad veelkord üle."

 „Siis oskad sa mulle kindlasti öelda milliste reeglite rikkumisel saab miinuspunkte," sõnas Stephen teeseldud lahkusega. Nägin Scarletti näol üksikuid ehmumise märke.

 „Miinuspunkte saab hilinemise eest ning plusspunkte varem jõudmise eest. Sul lastakse eksam teha, kui sul on viiskümmend plusspunkti ning kui sa enne kahekümnendat eluaastat eksamit ära ei tee, pead põllundusega tegelema hakkama," lausus Dylan naeratades.

 Näitasin hooletult Stepheni suunas. „Daamid ja härrad; see on meie korraldaja härra Kingis Stephen Wild või nagu ta ise eelistab – Stephen."

 „Tere," ütles Stephen. Ta näol olev naeratus hakkas hääbuma ning hääletoon kõlas mornilt. Midagi pidi olema juhtunud. „Kui te juba siin olete, siis tulge sisse ja räägime natuke juttu.. Queenie keedab meile kõigile teed."

 Mu süda hüppas rõõmust – nüüd oli mul võimalus end tagasi Stepheni heasse nimekirja nihverdada. „Meil on suur au," sõnasin naeratades. Stepheni näolt oli naeratus nüüd täiesti kustunud ning ta heitis mulle jäise pilgu. Mu sisemus tõmbus kokku ning naeratus hajus kiiremini, kui oli tekkinud.

 Queenie vaatas minu poole ning noogutasin vaikselt. Ta avas ukse.

 Läksime kõik sisse, Stephen viimasena. „Kes teed tahab?" küsis Queenie. Ta põrnitses Stephenit vihaselt.

 Korraldaja säilitas külma rahu, ehkki mina oleksin selle pilgu peale kui mitte minema jooksnud, siis vähemalt Queeniet millegagi visanud, et ta vahtimise jätaks. „Sa võid mulle ühe latte teha," sõnas Stephen süngelt.

 „Latte pole tee," nähvas Queenie, ent ilmselt oli tal mehe suhtes teatud kiindumus, sest pärast seda, kui keegi teed ei soovinud, kadus ta teise tuppa.

 „Niisiis, Jas, kuidas läheb?" küsis Stephen.

 Ma tahtsin viisakalt vastata, tõesti tahtsin, aga ma olin kogu valetamisest ja kõigest nii väsinud, et ma ei suutnud enam. „Sind ei huvita, kuidas mul läheb ja sa tead seda ise ka," kähvasin vihaselt. Ja siis ma puhkesin nutma. Vaadake hoolikalt, daamid ja härrad, sest sellist pilti ei näe te enam kunagi. Mina, Jasmine Johanson-Calder, kes ma polnud nutnud alates viiendast eluaastast, nutsin lahinal. Kõigi ees. Kirusin end vaikselt.

 Scarlett istus vaikselt mu kõrvale ning toppis mulle pihku salvrätte, Dylan pomises midagi emotsioonide kuhjumise kohta, Oscore pööras pilgu kõrvale, Angela ronis mulle sülle ning toetas oma väikse pea mulle rinnale ja Mirtella jõllitas mind esimesed kümme sekundit nagu ma oleksin midagi ligast ja rõvedat ning pööras siis pilgu kõrvale. Ta ei meeldinud mulle mitte üks raas.

 Queenie ilmus minut hiljem välja, pani mõru kohvilõhnaga tassi Stepheni ette ning istus teisele poole mind, mulle aegajalt lohutussõnu sosistades.

 Nad olid kõik väga kenad (välja arvatud Mirtella) ja ma olin neile sügavalt tänulik (välja arvatud Mirtellale), aga kõige rohkem hämmastas mind siiski Stepheni reaktsioon.

 Stephen uuris aeglaselt, väga-väga aeglaselt mu nägu. Iga rakk mu kehal tahtis siit võimalikult kaugele joosta, ent Stepheni pilk naelutas mu paigale. Olin talle tänulik.

 Noormehe pilk käis üle kogu mu näo ning jäi pidama mu silmades. Vahtisin vastu, põsed kuumamas, lootes, et ta oma pilgu eemale pöörab. Mul oli ebamugav, ma nutsin vaikides, mu silmad olid punased ja põsed õhetasid, mu nahk kiheles ning mu ainus soov oli siit nii kiiresti kui võimalik, kaduda nii kaugele kui võimalik.

 Queenie virutas Stephenile laua alt jalaga ning noormees pööras pilgu kõrvale. Tänasin Queeniet mõttes päästmise eest ning surusin sõnad suust välja: „Me oleme teid juba piisavalt tülitanud. Peaksime minema hakkama."

 „Peamiselt tülitasid sina oma irisemisega," torkas Mia õelalt.

 „Ole viisakas, Mia," noomis Oscore. Tüdruk pööritas silmi.

 „Jah, me hakkame minema," sõnas Scarlett toetavalt. Ka Angela, Dylan ning Oscore noogutasid.

 Queenie noogutas ning lahkusime, kuuldes, kuidas Queenie ja Stephen vaikselt rääkisid.