Lõpp

üheteistkümnes

 Well. Aitäh teile.

Haldja

________

 „Kas vesi hakkab taanduma?" küsisin vaikselt. Olime kaotanud veel üheksa punkrit, kusjuures kolm nendest olid linna suurimad – igaühte neist peitus rohkem kui tuhat inimest. Tundus, et Argentina inimesed hakkasid tasapisi välja surema. Ma ei mõistnud, kuidas selline asi üldse juhtuda sai. Ilmselt ei mõelnud viiskümmend aastat tagasi veel keegi olukorra peale, kus linna võiks hävitada hiidlaine. Punkrid ei olnud mõeldud meid selliste asjade eest kaitsma.

 „Jah, agent Jasmiin. Tundub, et see taganeb vähehaaval," vastas Fuksia mu käitumist hoolega jälgides.

 Ohkasin kergendunult. „Seegi hea."

 „Kardan, et pean teie paraneva tuju rikkuma. Minuni on jõudnud teated veel kaheteistkümnest kaotatud punkrist. Kuus neist asusid ATAs," teatas Fuksia mulle. Tundus, nagu puhkeks ta iga hetk nutma.

 Olin justkui puuga pähe saanud. Sain aru, et linna punkrid on vähem tugevad, aga kaotada ATA inimesi? See oli lihtsalt jube, mis tapatalgud siin linnas toimusid. Soovisin, et oleksin sündinud mõnel teisel sajandil.

 „Kas seal oli keegi sulle oluline?" küsisin Fuksialt vaikselt.

 Ta hakkas nutma ja nuuksatas, enne, kui lausus: „Terve mu allesjäänud perekond ja Mike ..." Oli arusaadav, et Mike pidi olema Fuksia kallim.

 „Mul on kahju," langetasin pea.

 Fuksia ainult noogutas.

 „Yvonne!" hüüdsin kaugemal seisva agendi poole. „Tule asenda Fuksiat palun!"

 Yvonne noogutas kiiresti, pannes oma blondid juuksed lendlema. Ta liikus lähemale. „Miks Fuksia enam seda teha ei saa?"

 „Ta kaotas just endale väga kallid inimesed. Arvan, et peaksime laskma tal puhata," laususin. Yvonne noogutas nõustumise märgiks.

 „Kuidas minevikul läheb?" küsis naine. Teadsin, mida ta silmas peab ning võpatasin. Olin Argentina hetkeseisu kordasaamisega nii ametis, et ei pannud oma sõpru tähelegi.

 „Ma lähen vaatan, kuidas neil läheb," ütlesin nende unustamist sügavalt kahetsedes.

 Yvonne noogutas ning mina lasin sealt kiiremas korras jalga.

 Pidin välja mõtlema, kelle juurde minna. Kõigepealt hüppas mulle pähe Scarlett, aga tema oli ilmselt koos Dylaniga ja ma olin otsustanud mitte nende üürikest õnne ära rikkuda. Oleksin valinud Angela, kuid kiire pilk tema tuppa näitas, et tüdruk magas. Mia ei kuulunud valikusse, nii et pidin otsustama Oscore'i kasuks.

 Koputasin kaks korda poisi uksele, enne kui sisse astusin. Oscore istus laua ääres ning vahtis mõtliku näoga arvutiekraani. Tundus, et katkestasin ta mõttelõnga, sest ta võpatas mind nähes. Tema tuttavat näolappi nähes imbus mu südamesse veidi turvatunnet. Naeratasin poisile laialt.

 „Hei."

 „Hei."

 „Anna andeks, et sind sellises situatsioonis nii kauaks üksi jätsin, eriti pärast seda, mida ma sulle tegin," vabandasin. Tema šokolaadipruunidesse silmadesse sigines pisut õnnetunnet.

 „Pole midagi. Saingi asjade üle järele mõelda," naeratas poiss. „Läksin andmebaasis paarsada aastat tagasi ja leidsin ühe päris populaarse laulu minu eelmisest elust." Ta naeratus kahanes kavalaks muigeks, kui ta küsis: „Tahad kuulda?"

 Noogutasin ning Oscore pani laulu käima. „When I dance, they call me Macarena..."

 „Refräänis on liigutused ka, kas tead. Ma võin sulle õpetada," kallutas Oscore pead. Ta nägi välja nagu väike poiss, kes ta tegelikult oligi.