Lõpp

seitsmes

 Scarlett istus voodil. Ta vaatas oma jalgu. Ta nuttis. Armid. Üks uus, teised enam-vähem paranenud. Talle käis see kõik üle jõu. Elu oli liiga raske. Nüüd ei suutnud ta näha muud, kui Oscore'i, kellel on valus, kuid kellest ikka veel õhkub lootust.

 Ta soovis, et tema suudaks selline olla. Et ta suudaks elada ilma hirmuta läbikukkumisest, hirmuta, et ta teeb kellelegi haiget.

 Kop. Kop. Kop.

 Scarlett köhatas hääle puhtaks, pühkis pisarad ning tõmbas püksisääred tagasi alla. „Jah?" küsis ta.

 „Kas ma võin sisse tulla?" küsis Dylan, sest just tema ukse taga seisis.

 „Jah. Tule, tule," lausus Scarlett. Ta hõõrus kiiresti silmi ja vedas näole oma tavalise, kuid seekord poolusutava naeratuse, kuni poiss sisse astus ja ukse kinni pani.

 „Ma mõtlesin, et äkki sa tahad raamatukokku kaasa tulla. Tahad või?" Dylan tõstis pilgu.

 „Jah, ikka ..." jõudis Scatty öelda, kui Dylan tüdrukuni kõndis ja tema kõrvale istus. Scarlett nihutas ennast eemale.

 „Räägi mulle," nõudis poiss. Scatty vaatas teda nõutult. „Pühi see loll naeratus enda näolt ja räägi mulle," kordas Dylan.

 „Mul pole sulle midagi rääkida," ütles Scarlett endiselt naeratades. See naeratus oli kogu kaitsemüür, mis tal oli.

 „Issand, tüdruk!" Dylan tõusis püsti ja tiris Scatty peegli ette. „Vaata, milline sa välja näed! Ilmselgelt pole kõik korras! Räägi nüüd mulle, mis sinuga toimub. Ma pean teadma," ütles Dylan.

 Scarlett puudutas õrnalt Dylani nägu. „Miks sa hoolid?" küsis ta. „Sa ei peaks hoolima. Keegi ei peaks. Hoolimise tõttu saavadki inimesed haiget."

 Dylan kummardus Scarlettile lähemale ja suudles teda õrnalt. Kerge, mänglev suudlus. „Sellepärast," ütles poiss tasaselt, kui õhk otsa sai. „Sellepärast ma hoolin." Scarlett noogutas. „Palun vaata nüüd peeglisse," palus Dylan.

 Scarlett pööras oma pilgu aeglaselt peeglile. Ta võpatas oma katkist kuju silmates, ehkki oli seda varem juba tuhat korda näinud. Tüdruk nägi välja nii katkine, et peegel oleks võinud iga hetk puruneda. Scatty silmades ei olnud elu, tema huultest oleks justkui värv välja voolanud ja juuksed hallika varjundi omandanud. Tüdruku silmadest voolasid pisarad, mida ta varem ei märganudki. Scarlett pööras pilgu tagasi Dylanile. „Anna andeks. Ma armastan sind."

 „Sa ei räägi mulle?" küsis Dylan.

 „Ei."

 „Siis ma pean ise välja uurima," sõnas poiss otsusekindlalt.

 „Miks sa seda kõike teed?" ei mõistnud Scarlett.

 „Ma juba vastasin sulle, Scar. Ma armastan sind," ütles Dylan.

 „Jäta see sinnapaika, Dylan. Sa saad haiget. Sa saad väga haiget," lausus Scarlett. Tema toon oli igatsev ja piinatud.

 „Sinu nimel on see seda väärt, Scatty. Usu mind, ma pole grammigi sinust parem," lausus Dylan.

 „Sa oled minust mitmeid kilogramme parem, D," sõnas Scarlett.

 Dylan võttis Scatty sülle ja tassis ta voodile. Ta asetas tüdruku õrnalt madratsile ning viskas ise end tema kõrvale pikali. Dylan tõmbas Scarletti endale kaissu ning lasi tüdrukul oma särgiesise märjaks nutta.

 „Ssh, ssh, kullake. Ma armastan sind. Ma armastan sind väga. Ära nuta. Shh, shh, kullake. Ära nuta. Ma armastan sind," laulis Dylan vaikselt Scatty juustesse. Tüdruku hingamine muutus ühtlasemaks ning ta jõudis vaid „ma armastan sind ka" pomiseda, kui juba magama jäi. Dylan uinus sealsamas.