Lõpp

teine

 Seadsin sammud otse labori poole, et mitte emale, isale, Wilhelminale ja Henryle mõelda. Olgugi, et ema oli liiga peenutsev ja kuulus Daamide Seltsi, kust iga mu keharakk tahtis eemale hoida, ja olgugi, et isa oli kõige tujutsevam mees maamunal ja olgugi et nad mõlemad must eriti ei pidanud – nad olid kõik, kes mul olid. Teised vaatasid mulle kas alt üles või ülevalt alla, aga nende juures olin alati võrdne.

 Henry oli mulle kõige lähedased – mässaja nagu mina, parkuurija nagu mina, rulataja nagu mina. Ta oli minu ninakas väikevend ja ma mõtlesin talle rohkem, kui kellelegi teisele.

 Ja Wilhelmina – minu vanem õde. Tema oli uhke, ennasttäis, ülbe ja peenutsev, aga ta sai must aru paremini kui keegi teine. Ta oli mu ainus sõbranna. Just Will pidi pärima kõik, mis emal-isal oli, kuna mina ja Henry pidime mõlemad täieõiguslikeks agentideks saama. Mina arendajaks ja tema parandajaks.

 „Jas! Jasmiin! JASMINE!" hüüatas keegi mu kõrvalt.

 Raputasin pead, et see veidi selgemaks saaks. Pöörasin pead, et vaadata, kes mu mõtetest äratas. „Oh. Tere, Cory. Kuidas läheb?"

 Cory naeratas kaastundlikult, ent ei hakanud mu pere kohta küsima. „Minul läheb kenasti, kui välja arvata see, et kaotasin just venna. Ma tahtsin hoopis küsida, et kuhu sa lähed, sest sa kõndisid laborist mööda." Ta tõmbas hooletult käega läbi juuste.

 „Oh. Oih." Pöörasin end ümber ning astusin vastassuunas. Cory tegi sedasama.

 „Me läheme siis mõlemad laborisse, sest mind määrati parandusmeeskonda," sõnas poiss.

 „Mina pean aitama külalistel end sisse seada," naeratasin nõrgalt.

 „Kuulsin, et kohtusid korraldajaga. Kuidas siis läks?" küsis Cory.

 „Oh, suurepäraselt!" ütlesin sarkastiliselt. „Minu ajutisteks hooldajateks said Agatha ja John Lauren."

 Cory naeris. „No siis läks tõesti suurepäraselt. Laurenid on ju täpselt sinu maitse!"

 Ega keegi polekski Agathat ja Johni tundnud, aga nad olid oma kodu eest mitmeid auhindu saanud ja sattusid pidevalt Daamide Seltsi ja Härrasmeeste Klubi ajakirjade kaantele.

 „Jasmine," juhtis Cory mu tähelepanu mujale. „Me oleme kohal."

 „Aa..." Jäin seisma.

 „Sa oled täna hajevil, Jas. Sa pead end kokku võtma," manitses samuti seisma jäänud Cory. Tema oli üks nendest inimestest, kellest ma aru ei saanud, millisel positsioonil nad minu jaoks on.

 „Jah, ma püüan," naeratasin hädiselt.

 Manasin ette range ilme, ajasin selja sirgu ning lükkasin kaks põgenema pääsenud juuksesalku kõrva taha. Keegi jooksis must mööda ja kuulsin kaugemal rulasõidu häält. Vajutasin ukseavamisnuppu. Uksed läksid tuttava sisina saatel lahti. Astusime mõlemad Coryga sisse.

 „Agent Jasmiin," noogutas üks töötaja meile tervituseks, „ja agent Koriander."

 Noogutasime lühidalt vastuseks ning kõndisime edasi. Järgmised uksed läksid lahti, paljastades suure, ümmarguse, limarohelist värvi toa, mille keskel oli aja-ruumi masin. Masina ümber sehkendasid närvilised Agentuuri mustades vormides agendid. Kõike seda vaatasid pealt viis ühte nurka kogunenud hirmunud nägu. Viskasin pilgu masinale ning vangutasin pead – seda nad küll korda ei saa.

 Kõndisin nurga poole ning võtsin kasutusele vigase inglise keele, otsustades ametliku lähenemise kasuks. „Tere. Mina olen agent Jasmiin. Tere tulemast Argentinasse."