Lõpp

esimene

  „Antarktikas möllab suur lumetorm. Kõik sealsed asukad ja külalised on kahjuks hukkunud," teatas diktor teleris, mille Agatha Lauren käima oli pannud. Agatha silmi tekkisid pisarad ning ta ahmis teatraalselt õhku, sosistades kohaliku palve. „Rahu nende neetud hingedele."

 „John, kallis!" hüüdis Agatha teise tuppa oma mehele, kätt südamele asetades.

 „Jah, Agatha. Mis on?" küsis John uksele ilmudes.

 „Kas kuulsid kohutavat uudist? Kõik Antarktikas elanud inimesed on surnud! Seal oli kohutav lumetorm!" hüüatas Agatha.

 „Kuulsin," noogutas John. „Rahu nende neetud hingedele."

 Agatha silmad suurenesid õudusest. „Aga Johansonide pere ju elas seal!"

 „Elas," noogutas John. „Neist on nüüd vaid üks liige alles – Jasmine'l pole nüüd kuhugi tagasi pöörduda. Kas ta mitte ei tulnud siia väljaõppele? Minu meelest tahtis ta arendajaks saada?"

 „Tuli küll." Agatha krimpsutas nina. „Hirmus tüdruk! Minu meelest on ta ära neetud. Oled tema silmi näinud? Süsimustad, mitte sinised või rohelised nagu teistel. Räägitakse, et ta ise valis selle värvi."

 „Lollus! Kuidas saab keegi endale ise silmavärvi valida?"

 „Ta ju töötab eksperimentaallaboris, John," lausus Agatha Johnile pahakspanevat pilku heites. „Kes teab, mis masinad seal on!"

 „Enamus asju on vikerkesta skänneriga kaitstud. Sellise masina loomisega hävitaksid nad kogu turvasüsteemi," sõnas John kulmu kortsutades. „Mina igatahes arvan, et ta on Saatanaga kaupa teinud."

 Agatha kohendas oma kleiti, mis Johni meelest meenutas pigem kitlit. Oma naise meeleheaks, ei öelnud ta seda välja. „Huvitav, kelle juures tüdruk nüüd elama hakkab."

 „Mina ei tea," lausus John pahuralt. „Ma lihtsalt loodan, et mitte meie juures."

 „Agent Jasmiin. Palun ilmuda korraldaja kabinetti," kõlas kutsung läbi kõlarite. „Korraldaja ootab teid kümne minuti pärast."

 Pilgutasin väsinult silmi. Mis nad siis nüüd tahtsid?

 Võtsin nurgast oma rula ning asusin minekule, teades, et võin isegi niimoodi hilineda. Parkuurijatelt oodati kiiret liikumist.

 Kaardistasin liikuma hakates mõttes lühima teekonna. Olin just jõudnud lugeda läbi ema saadetud meili. Ta kutsus mind koju ja ütles, et Daamide Selts ootab mind nende ballile. Selles ma kahtlesin. Mu väljanägemise ja huvide tõttu ei armastanud täiskasvanud mind eriti.

 Rulatasin esimesed kaks koridori ja hakkasin siis jooksma.

 „Hei, Jasmine!" hüüti mulle. Nooremale põlvkonnale ma meeldisin.

 „Tere, Jas!"

 „Kuidas läheb?"

 Hõikasin siia-sinna paar korda „hei" või „tere", aga see oli ka kõik.

 Korraldaja kabineti juurde jõudsin sekundi pealt õigeks ajaks. See oli tore, sest kui ma oleksin hilinenud, oleksin miinuspunkte saanud. Tehnika Agentuuri süsteem oli pikk ja keeruline, nii et ma ei hakka seda praegu lahti seletama.

 „Tule sisse, agent Jasmiin," sõnas korraldaja assistent. Ta astus minu ees uksest sisse ning ma järgnesin talle. Uks sulgus vaikse sisinaga. Üks kaamera pööras end meie poole. Püüdsin sellest mitte välja teha, aga ausalt öeldes hakkas pidev jälgimine mulle juba närvidele käima.

 Trummeldasin sõrmedega vastu retuuse ning ootasin. Pabistasin veidi, sest olin korraldajat vaid ühe korra näinud ning tema nägemine oli tegelikult suur au, mille osaks said vähesed.

 Assistent püüdis mind rahustada, öeldes, et korraldaja jõuab kohe ja ta on täpselt samamoodi inimene nagu kõik teisedki. Selles asi oligi – korraldaja ei olnud täpselt samamoodi inimene. Korraldaja oli meie põlvkonna esindaja – ta juhtis Agentuuri. Kuuldavasti oli ta kunagi olnud üks parim parkuurija, aga pärast korraldajaks saamist hakkas ta Agentuuri juhatamisega tegelema ning tal ei jäänud parkuurimiseks enam aega.

 Kuulsin tuttavat susinat ning uks meie selja taga avanes. „Ah, te olete kohal!" rõõmustas seal seisev inimene. Ta astus edasi ning istus laua taga seisvale toolile. Julgesin vaevu hingata, kui pilgu tõstsin.

 „Agent Jasmiin või Jasmine või Jas või preili Johanson-Calder – kuidas te tahate, et ma teid kutsuksin?" küsis korraldaja.

 „Pole tähtis," vastasin kiiresti enda ees istuvale noormehele.

 „Hea küll – kas sobib, ma ütlen sulle Jas?" küsis korraldaja. Noogutasin, julgemata õieti hingatagi – korraldaja oli veel uskumatum, kui ma oodanud olin.

 „Mina olen Kingis Stephen Wild," tutvustas korraldaja end.

 „Meeldiv tutvuda," pomisesin.

 „Sa oled praegu meie parim agent. Võid kindel olla, et rõõm on minu poolne," naeratas korraldaja. Ta ilme tõsines. „Nüüd selle juurde, miks ma sind siia kutsusin. Oled viimasel ajal uudiseid jälginud?"

 Ma punastasin. „Ausalt öeldes – ei ole. Ma tean küll, et agent peab uudistega kursis olema, aga ma võin iga kell arhiivist järele vaadata."

 „Siis on see omadus meil ühine – mina ei vaata ka uudiseid," naeratas korraldaja mahedalt. „Minu positsiooni tõttu siin linnas kantakse kõik tähtsamad uudised mulle siiski ette."

 „Ja need on?" küsisin rahutult jalgu kõlgutades.

 „Te olete tõesti kannatamatu, Jas," sõnas korraldaja. Ta noogutas assistendile. „Palun jätke meid omavahele, Queenie." Assistent noogutas ning lahkus.

 „Kannatamatus on mul veres," sõnasin nüüd juba julgemalt. Korraldaja viipas kaamerale ning kaamera pööras oma silma eemale. Minu meelest lülitas see end üldse välja.

 „Ma näen jah. Sinu verest – Antarktikas oli suur lumetorm ja suure all mõtlen ma hiiglaslikku. Mitte keegi ei jäänud ellu," lausus korraldaja.

 „Mitte keegi! Aga see tähendab ju..." Ma ei tahtnud seda uskuda.

 „Jah – ka teie pere. Olete õnnega koos, sest olete kogu mandrilt ainus, kes ellu jäi," ütles korraldaja. Tema hääl muutus vaiksemaks. „Mul on kahju."

 „Oh jumal," sosistasin, kui mu silmad märjaks tõmbusid. Mõtlesin Henryle – ta oli ju täpselt nagu mina, lihtsalt väiksem! Ja nüüd oli ta läinud!

 „Lisaks sellele – eksperimentaallaboris läks üks katsetus veidi valesti ja selle all mõtlen ma, et me tõime aastast 2018 viis inimest aja-ruumi masinaga meie aega. Ja me ei saa neid veel tagasi saata, sest see masin kuumenes üle. Ma tahaksin, et sina neile inimestele juhiks oleksid ning nad end koduselt tunneksid, aga ma mõistan, kui sa praegu seda ülesannet vastu ei võta."

 „Ei. Ma võtan selle ülesande vastu," sõnasin, lootes, et see mu mõtted perekonnalt eemal hoiab.

 „Tore," naeratas korraldaja. „Sinu praegusteks hooldajateks on määratud Agatha ja John Lauren."

 „Aitäh, härra Wild," laususin.

 „Ütle mulle Stephen." Korraldaja naeratus laienes. „Mina sinu asemel teeksin arendajaks saamise eksamid kiirelt ära."

 „Ma teengi, Stephen. Agatha ja John pole mulle kunagi meeldinud ja mina neile ka mitte," sõnasin püsti tõustes. Hakkasin ukse juurde minema.

 „Jas," peatas mind Stepheni hääl. Pöörasin end korraks tema poole. „Naerata – see sobib sulle."

 Väljusin uksest.