Loodan, et teile meeldib see peatükk. Olen siiralt tänulik iga kommentaari, vote'i ja ka lihtsalt lugemise eest.
Armastan teid tohutult.
Haldja
______
Jillian nuttis. Ta oli aru saanud, et midagi on valesti. Ma pööritasin silmi ning Oscore, kes mu pilgu püüdis, muigas hetkeks. Just tema sülle Jill antud oligi, sest ta poleks suutnud nii kiiresti edasi liikuda kui meie. Väike Rachel magas rahulikult tormava Annabeli süles.
Koputasin Scarletti uksele.
Üllatuslikult avas ukse hoopis Dylan. Oscore muigas ja lõi poisiga rusikaid kokku. Ma ei saanud aru ega üritanudki aru saada – praegu tuli tegutseda. Dylan paistis kuidagi näost ära ja nukker, aga praegu polnud aega tegeleda inimeste tundeid hinnata.
„Scarlett!" hüüdis Dylan selja taha. „Tule!"
„Küsi neilt, mida nad tahavad!" hõikas Scatty vastu.
„Ütle Scattyle, et ta asjad pakiks ja koridori tuleks," laususin Dylanile. „Sulle kehtib sama jutt. Ja sulle ka, Oscore. Kui on midagi, mis su toas on ja mida sa kaasa tahad võtta, siis too see ära." Oscore kadus minutiks ning naasis väikese kotiga. Läksime Mia ukse taha ja koputasime. Mia ja Angela astusid pakitud kottidega välja.
„Mida?" küsis Mirtella mu jahmunud ilmet märgates. „Ma pole pime, on ju. Ma näen, mis toimub ja teadsin, et me peame valmis olema," lausus ta nipsakalt.
Angela tema kõrval pööritas silmi. Mina soovitasin asjad kokku panna, vormis ta hääletult sõnad. Turtsatasin ning Mia vaatas mind imelikult, kui ta mööda kõndis. Angela kihistas naerda ning võttis mul käest kinni. Naeratasin talle.
Scatty väljus oma toast. Ta hoidis Dylanilt käest kinni ning nõjatus tema vastu.
„Oi ei ei ei ei ei!" hüüatasin Angela käest lahti lastes ja neid lahutama tõtates. Scarlett astus Dylanist kohkunult eemale. „Andke andeks, aga see on keelatud. Ei mingeid sedasorti kokkupuuteid enne eksami läbimist."
„Tõsiselt!?" hüüatas Dylan. „Mitte mingisuguseid?!"
Noogutasin tõsiselt. „Mitte mingisuguseid," laususin. „Mitte. Mingi. Suguseid."
„See on loll seadus ja ma kavatsen seda eirata," mossitas Dylan. Ta tõmbas Scatty enda embusesse ja suudles tüdruku juukseid. Scarletti näos säras puhas õnn. Oleksin nad selle eest läbi võtnud, aga pidime kiirustama.
Liikusime minu tuppa, sest mul oli paar asja vaja võtta. Panin koti minutiga kokku. Seejärel läksime mööda koridore Agentuuri teise otsa, möödudes mitmest punkrist. Käis vilgas sagimine, inimesed jooksid edasi tagasi otsides omasid ja armastatuid.
Jõudsime lõpuks Stepheni kabineti juurde. Korraldaja punkrisse võisid minna vaid valitud isikud ning üllatusin korralikult kui enda ja teiste nimesid nimekirjas nägin. „Tule minuga," naeratasin Annabelile. Naise nime polnud nimekirjas, aga tahtsin tema ja ta võsukesed enda lähedal hoida.
„Hea küll," vastas Annabel kahtlevalt. „Missugune ta on?" küsis ta seejärel.
Teadsin küll, keda ta mõtleb. Stephenit. „Jube isiksus, hea välimus," vastasin muiates.
Keegi kummardas mu kõrva äärde. „Ma tänan," lausus ta. Stephen ise.
„See, mida ma sinust arvan, pole sinu asi," ütlesin talle külmalt. Osutasin Stephile. „See, Annabel, on Stephen Wild - korraldaja ja mida iganes. Ära liigset austust üles näita." Seejärel osutasin mu sõnadest kohkunud Annabelile. „Stephen, see on Annabel ja tema kaks võsukest – Jillian ja Rachel. Äkki oled nõus nemad ka meie juurde võtma."
„Muidugi," lausus Stephen üleolevalt. „Meeldiv teiega tutvuda, preili Sight."
„Kuidas te mu nime teate?" küsis Annabel üllatunult.
„Te olite päris tuntud agent enne, kui haigestusite, mu armas."
„Tore tore," laususin ärritunult. „Ma ei taha segada ega midagi, aga meil on kiire." Võtsin Oscore'i käest kinni ja läksime kogu seltskonnaga alla. Punker oli ehitatud samal põhimõttel nagu eelmine, see, kuhu ma kõik haiged peale Mary, Anne'i, Oscore'i ja Annabeli jätsin. Erinevus kahe punkri vahel oli see, et siin oli igal inimesel eraldi ruum, kõik oli luksuslikum ning ühes nurgas oli mitu arvutit ja ekraani. Ühes seinas oli pääs ilmselt vannituppa ja WCsse.
Lisaks Stephile nägin veel murelikku Queeniet ja tuntumaid ning tähtsamaid tegelasi ATAs. Kokku oli meid praegu võib-olla 20.
Kuulsin kõlaritest häält: „Tund aega punkrite sulgemiseni. Kiirustage. Vabu kohti kõikides punkrites peale 001K, 245C, 836D, 442A, samuti on kinni kõik linna punkrid. Korraldaja punkrisse palutakse veel agent Koriandrit, agent Liiliat, agent Seedrit, agent Fuksiat ..." Ta jätkas oma loetelu ja mina pöörasin pilgu Stephenile.
Ma ei tundnud seda meest, aga tal oli minu üle teistsugune mõju. Mu sõrmeotsad kihelesid ja olin mitmel korral surunud maha tungi tema nägu puudutada. Tundsin end süüdi. Tema hääl saatis mu kehale külmavärinat ning tema pilk pani mind ebamugavusest ja kummalisest tundest, et ma lähen talle korda, nihelema. Tundsin sama Oscore'i puhul, aga palju nõrgemalt. Ma olin segaduses, saamata aru, mis minuga toimub.
Tirisin ta kõrvale. Stepheni, ma mõtlen. „Miks ma nimekirjas olin? Ja miks Angie, Scatty, Dylan, Mia ja Oscore nimekirjas olid?" vuristasin kiiresti oma küsimused. „Ja kes kurat sa seal ukse taga olid? Sa polnud. Kuradi. Kingis. Stephen. Wild. Kes sa olid?" Vaatasin talle otsa. „Kes sa oled?"
„Ma olen Kingis Stephen Wild, 21-aastane, elukoht ATA, tuba 196. Minu vanemad surid 20 aastat tagasi õhulaevaõnnetuses ning seega olen orb. Tegin eksami ära kuueteistkümne aastaselt ja sain korraldajaks üleeelmise aasta valimiste kaudu. Ma olin professionaalne parkuurija. Ma olen, tean seda ise ka, täiesti lootusetu korraldaja." Stephen tegi pausi. „Ukse taga olin ma keegi, kes sulle võiks meeldida. Ma lasin korraks oma ametlikul näol langeda. Ma tõesti loodan, et meeldisin sulle nii vähemalt natuke." Neelatasin ja noogutasin. „Ukse taga o l i n ma Stephen. Mitte härra Wild, mitte korraldaja, mitte Kingis Stephen Wild. Olin lihtsalt Stephen. Ja ma tundsin end hästi, kui sa mind Annabelile tutvustasin. Mulle meeldis, kui sa ütlesid, et arvad, et näen hea välja, aga mulle ei sobinud see, et sa arvasid, et ma olen kohutav isiksus. Ma olen palju parem, kui sa arvad. Olen lihtsalt kinni. Annan sulle võimaluse end tükk tüki haaval lahti murda. Olid nimekirjas, sest ma arvasin, et sinust võiks abi olla. Teised olid nimekirjas, sest sa hoolid neist." Stephen hingas pahinal välja, püüdes end rahustada.
Ma ei mõistnud teda. Üldse. „Stephen," laususin vaikselt. Ta vaatas minu poole. „Sa meeldid mulle igasugust moodi, välja arvatud siis, kui sa mind eirad või siis, kui sa paned oma heaolu teistest kõrgemale."
Stephen noogutas. „Mine nüüd." Ta embas mind. Tardusin soolasambaks ega osanud midagi teha. Korraldaja ise käitus praegu seadustikule vastu. „Sellest pole midagi, Jas," sosistas Steph. Ma olin tõsises segaduses. Tegin ainsat asja, mis mulle pähe tuli – tõstsin käed ja surusin noormeest kallistades ennast tema vastu. „Just," sosistas Stephen. „Kõik ei ole hästi, aga sa elad selle üle."
Ta lasi lõpuks lahti ja jalutas eemale. Jooksin sõprade (vähemalt ma arvasin, et nad on mu sõbrad) juurde. „Tulge. Me peame end ära registreerima," ütlesin neile.
Kõndisime kõik registreerumislauani. „Scarlett Linden Friday, Mirtella Catarina Line, Oscore Cristopher Line, Angela Lemon, Dylan Frederick Timeston, Annabel Doris Sight, Rachel Pauline Sight, Jillian Pauline Sight ja Jasmine Johanson-Calder," vuristasin kiiresti. Agent laua taga vaatas mind hukkamõistvalt, kuid kirjutas nimed üles. Ta ulatas meile kõigile võtmed ning saatis meid minema.
Otsisime üles oma toad ning asusime asju lahti pakkima.
Dylan astus Scarletti tuppa ning märgates, et tüdruk istub ainiti oma käsi vahtides, kiirustas noormees tema juurde.
„Kõik saab korda, Scar. Kõik saab korda," lausus Dylan.
„Kui sa nii ütled ... miks mul on siis see tunne, et ei saa?" küsis Scarlett. Ta vaatas meeleheitliku sooviga vastust saada Dylani poole.
„Sest sa oled katki, Scar, ja sa ei luba mul end korda teha," vastas Dylan murduva häälega.
Scarlett vaatas Dylanile nuuksatades otsa. Nutma ta ei hakanud. „Kuidas ma saaksingi? Kuidas ma saaksingi lasta ennast terveks teha teades, et see teeb sinu katki? Ma ei tea, mida tegema peaksin," ütles Scarlett vaikselt, kuid kindlalt. „Ma ei tea, kuidas hakkama saada, Dylan."
„Anna järgi ja räägi mulle, mis toimub. Lase ma võtan su valu ära. Lase ma aitan sind. Minu südant lõhub sinu sellises olekus vaatamine, mitte sinu muremõtted. Ma lähen katki, kui ei saa sind aidata, mitte kui sa selle koorma minu kanda annad. Ma tahan, et oleksid õnnelik, Scatty," palus Dylan.
„Aga kuidas ma tean, et mu mõtted sind ei lõhu? Kuidas ma tean, et sa mind hukka ei mõista? Kuidas ma võin kindel olla, et sa selle koorma all ei murdu? Ma kardan, Dylan, ja mitte ainult enda pärast," tunnistas Scarlett. Ta ei tahtnud oma mõtetest ja soovidest rääkida. Ta tahtis teeselda, et kõik on korras ja tuletada süngeid mõtteid meelde alles siis, kui kõik teised uinunud olid. Ta tahtis magama minna ja enam mitte kunagi tõusta. Ta tahtis, et ta suudaks elada.
„Kuidas mina tean, et ma sind armastan, Scar?" vastas Dylan küsimusega. Ta pani käe tüdruku rinnale tema südame kohale ja võpatas Scarletti kehasoojust tundes. „Su süda elab ja minu süda ka. Tean, et armastan sind, sest sinu käsi sobib minu pihku paremini kui kellegi teise käsi, sest sinu süda leiab minu omaga kergemini ühe rütmi kui kellegi teise süda, sest sina oled sina ja mina olen mina, sest me sobime nagu kaks pusletükki. Sa tead, et sinu mõtted ei lõhu mind, sest ma armastan sind ja sind ning mitte keegi ei saa tulla minu tüdrukut oma haamriga lõhkuma. Mul on oma haamer ning ma ei karda seda teise haamri peal kasutada. Scarlett, ma armastan sind. Ma teen kõik, et sind aidata. Sinu deemonid on ka minu deemonid, nii nagu sinu valu on ka minu valu."
Scarlett pühkis oma auriismed ja tunduvalt nõrgenenud kaitsemüüri minema ning sirutus Dylani poole, et teda suudelda. Nende näljased huuled avastasid üksteist ning kui Scattyl õhk otsa sai, kattis Dylan suudlustega tüdruku ülejäänu näo, et siis taas tema huuli avastada.
„Ma armastan sind, Dylan. Luban sulle, et ühel päeval räägin sulle kõik ära. Kõik," lausus Scarlett hetkeks eemale tõmbudes.
„Jasmine!"
„Hei, Cory!" naeratasin poisile.
„Queenie palus mul sind üles otsida. Nad sulgevad kohe luugid."
„Okei. Lähme," noogutasin. Valetaksin, kui ütleksin, et ma polnud mures. Ma olin. Teadsin, et selline hiidlaine hävitab ilmselt kõik elumajad ja lõhub agentuuri. Meid oli õpetatud hädaolukorras vastu pidama. Ma pidasin vastu.
Kõndisime koos staapi, see tähendab arvutite ja ekraanide juurde. Need näitasid parasjagu kaamerate pilte üle kogu linna. Näha polnud ühtegi inimest.
„Jack, vaheta Agentuuriks," kuulsin ühte agenti saatjasse ütlevat. Pildid vahetusid Agentuuri ruumideks ja koridorideks.
„Puhas," ütles teine agent, kelle nime ma samuti ei teadnud. „Võime alustada sulgemist.
„Oodake," laususin järsult. „Vaadake kaheksandat ekraani, kolmas pilt. Seal on poiss." Just tema seal oli. Väike poiss, umbes kolme aastane. Ta vaatas segadusega ringi, nuttis ja hüüdis kedagi. Ilmselt ema. „Kus see on?" küsisin järsu otsustavusega.
„Kaks koridori vasakule, lausus esimene agent, kes enne rääkinud oli, „aga sa ei saa teda päästma minna – me sulgeme luugid."
„Ma jõuan enne lõplikku sulgumist tagasi," naeratasin väljakutsuvalt. „Vabandage mind. Pean nüüd minema. Adiós!"
Sööstsin treppidest üles. Kuulsin joostes, kuidas kõlaritest teade tuli. „Alustame luukide sulgemisega. Sulgumiseni kolmkümmend sekundit." Ta hakkas numbreid loendama.
Kiirendasin veelgi enam. „Kahekümne viie" juures jõudsin poisini.
„Tule. Ma viin su turvalisse kohta," laususin poisile.
„Aga ma tahan emmet!" hüüatas poiss.
„Sa näed oma emmet varsti. Tule sülle. Kõik saab korda." Ta ronis mulle sülle. „Läks," sosistasin endale jooksma hakates. Seitseteist sekundit. Pidin tagasi jõudma nii, et viis sekundit oleks alles. See oli selleks, et jõuaksin ka treppidest alla lipsata.
Kolmteist sekundit, olin poole peal. Jooksin kiiremini kui kunagi varem.
Kümme sekundit ja nägin luuki. Viie sekundiga jõudsin selle juurde ja lipsasin trepist alla. Täpne.
Stephen ulatas mulle veepudeli. Panin väikese poisi maha, et see vastu võtta.
„See oli väga ohtlik," ütles Steph tõsiselt. „Oleksid võinud välja jääda."
Ootasin, kuni sain hingamise kontrolli alla ja janu rahuldatud ning asusin siis rünnakule. „Kas ma oleksin sinu meelest pidanud ta sinna jätma või mis?! Ma ei suuda uskuda, et kedagi ei huvitanud, et ta sinna jääb!" Pöördusin rahulikult poisi poole. „Mis su nimi on?"
„Dennis, aga tavaliselt lihtsalt Den," ütles poiss julgelt.
„Kui vana sa oled?" küsisin.
Dennis mässas natuke oma sõrmedega ning mõtles natuke, kas kolm või neli. Lõpuks jäi esimene arvamus peale ja ta tõstis kolm näppu.
„Mis su ema nimi on, Dennis?" uurisin.
„Mu emal on kaks nime. Ta on emme ja siis on ta veel Lana," vastas poiss kindlalt kui kalju. Ma ei suutnud turtsatust tagasi hoida.
„Aga isa?" uurisin seejärel.
„Mul ei ole issit," raputas Dennis. „Ta läks heade inglite juurde, kui ma väike olin."
„Kas sa arvad, et sa oled nüüd suur?" naeratasin poisile. Ta noogutas. „Ta meeldib mulle," ütlesin Stephenile. „Ta magab minu toas. Palun teata registreerumislauda Dennise saabumisest ning teatage seda, kus ta on, ka valjuhääldis, et tema ema teaks, et ei pea muretsema. Me Dennisega lähme nüüd magama. Head ööd!"
Kõndisin koos Dennisega, jättes Stepheni endale jahmunult järele vaatama.