Ettenähtud vorm seljas, seisin teiste agentidega rühmas, kuhu mind oli paigutatud kohe, kui siia jõudsin. Vaid mõned üksikud väljalangenud olid puudu. Kriisiolukorrad olid osa meie koolitusest ning nüüd pidime praktiseerima oma oskusi.
Otsisin pilguga tuttavaid ja leidsin seina äärest Queenie ja Stepheni. Eemal seisid Iris ja Oliver, kes tegevusplaani paika panid ja täiustasid. Cory seisis minu kõrval. Naeratasin talle.
„Kuidas on? Oled valmis?" küsis ta. Noogutasin, sest ei saanud sõnu suust. Iga päästetud inimelu oli minu võit. Pidin ka ise õigeks ajaks punkrisse jõudma. Ülesanne oli raske, kuid mitte võimatu. Stepheni kiire ja vihane, kuid enesekindel pilk mulle kinnitas minu arvamust. Lootsin vaid, et keegi minu tuttavatest viga ei saa. Olin juba perekonnast ilma jäänud – rohkem kaotusvalu polnud vaja.
Queenie suundus minu juurde. „Jasmine – Iris, Oliver ja Nastasia tahavad sinuga rääkida. Neil on sinu meeskonna plaan paigas ja nad tahavad teid enne minema saata, kui trügimiseks läheb. Mine kuula ka, Cory. Igaks juhuks," sõnas naine. Cory andis talle au ning Queenie asus turtsatuse saatel teisi rahustama ja noorematele kinnitama, et kõik läheb hästi.
Mina ja Cory suundusime Irise, Oliveri ja Nastasia juurde.
„Tore teid näha, agent Jasmiin, Koriander." Nastasia noogutas meile.
„Sama siin, agent Nartsiss," lausus Cory. Elutu naeratus oli talle näkku kleebitud.
„Hei, Tasha!" tervitasin Nastasiat. Noogutasin ka Oliverile ja Irisele.
„Niisiis," alustas Iris. „Jasmine, ma tahan, et teie meeskond – A862DO – hoolitseksite agentide turvalisuse eest ja vaataks, et kõik inimesed on eesseisvast katastroofist teavitatud. Sina, Jasmine, pead hoolitsema eelkõige Angela, Mia, Scatty, Dylani ja Oscore'i eest. Katsu kõik haiglatubades olevad inimesed punkritesse peitu saada ja veendu, et hapnikuseadmed oleks korras. Hakake tegutsema. Meil pole aega. Seadmed meres on tsunamit vaid natuke pidurdanud."
Kõndisime tagasi A8 juurde. „Nii, meeskond A862DO, meil on juhised käes. Jaguneme kolmeks alagrupiks – A2, D6 ja O8." Tekkis minutiline sahmimine, mis varsti vaibus. „Kas kõik on oma grupi juures?" Sain vastuseks nõustuva pomina. „Cory – sa võid D6 juhtida." Cory läks samuti oma grupi juurde. „A2 suundub õhulaevaga linnast välja ja teavitab sealseid inimesi saabuvast katastroofist. D6 – ma tahan, et te hoolitseksite hapnikuseadmete töötamise eest punkrites. Teavitage parandusmeeskonda kohe, kui mõne vea leiate. O8 hoolitseb selle eest, et agentidel oleks turvaline. Kui tsunami lõpuks tuleb, olete teie viimased, kes punkrisse lähevad. Hoolitsege, et kõik agendid, kes majas on, oleksid turvaliselt punkris. Kaamera- ja turvaruum on teie päralt. Õnn kaasa. Võite minna."
Võtsin ise suuna meditsiiniruumidesse. Oscore oli esimene, kelle eest tahtsin hoolitseda.
„Vabandust," laususin valvelauas olevale isikule. Ta kergitas küsivalt kulmu. „Kust ma leian Oscore'i?"
„Ruum 328," sõnas ta.
„Aitäh. Muideks – soovitan peitu minna. Ja kiiresti. Oletan, et olete vahepeal paljust ilma jäänud," tänasin teda.
„Ei. Iris ütles mulle, et ma veel veidi siin oleks. Nähtavasti ta teadis, et sa tuled. Kiirusta nüüd," naeratas ta mulle silma pilgutades. „Mina läksin." Ta tõusis ja kiirustas minema.
Otsisin sellelt lõputult valgete uste alleelt üles ruumi numbriga 328. Kõhklesin sekundi, kuid koputasin siis ja astusin sisse.
Tegemist oli avara, kuid väikese ruumiga. Seinad ja lagi olid lumivalged ning tegid silmadele grammi võrra haiget. Põranda hallika varjundiga plaadid särasid vastu. Need olid nii puhtad, et võisin seal oma peegeldust näha. Aken, millelt puudusid sõrmejäljed, oli suur ja kattis peaaegu terve seina. Ruumis oli kapp, kaks riiulit, öökapp ja voodi, millel istuv Oscore mind kahtlevalt, ent mõnevõrra uudishimulikult piidles.
„Umm ... tere," laususin veidi arglikult. Sellist emotsiooni kohtasin endas esimest korda. Arglikkus oli minu jaoks täiesti uudne asi.
„Tere," vastas Oscore. Minu meelest kõlas poisi hääl natuke kibedalt, kuid siis raputas ta pead ja naeratas.
Ohkasin kergendunult ja küsisin vaikselt: „Kuidas sinuga on? Korras?"
„Korras," noogutas Oscore. „Sinikaid täis ja üsna vapustatud, aga korras. Tule siia." Ta patsutas kohta enda kõrval.
Astusin aeglaselt ja kahtlevalt lähemale. Ma polnud kindel, kas poisiga ühes voodis istumine käib samuti keeldude alla. Seda polnud kusagil mainitud.
Üks samm, teine samm, komistus ...
Oleksin äärepealt kukkunud, kuid jäin siiski püsti. Oscore pugistas vaikselt naerda. Saatsin talle hävitava pilgu, kuid muigasin siis ka ise.
„Oscore," laususin lõpuks voodile istudes. Lootsin, et tegin sellele istudes õige otsuse, ehkki segadus mu peas ei andnud järele. „Tegelikult tulin ma tõsise asja pärast. Asi on nii, et," tõmbasin sügavalt hinge, „tulemas on suur, suur õnnetus. Ja minu ülesanne on kõik haiged peitu viia."
Poiss jäi rahulikuks ega hakanud paanitsema. „Mis katastroof täpsemalt tulemas on?" Ta sirutas käe veeklaasi järele.
Kogusin end sekundiks. „Tsunami. Me peame kohe minema. Sellel sekundil. Nüüd. Praegu."
„Ma sain aru," lausus Oscore. Poisi pilk tõmbus tumedaks ja ohtlikuks. Ta tõusis ja krimpsutas nina. Ilmselt valust, mida saadud verevalumid talle tegid. Tõusin samuti. Oscore tõmbas mind enda vastu ja ... kallistas mind? „Mul on kahju. Ära karda."
Tõmbasin end lahti – poiss läks üle piiri. „Anna andeks, aga see on kohe kindlasti keelatud tegevus," laususin. „Ja ma ei karda," lisasin pahaselt. Ma polnud nõrk. Ma ei kartnud.
Oscore kortsutas kulmu, kuid jättis siis kallistamise teema. „Kõik kardavad. Muidugi sa kardad. Sinu kodu on ohus. Hirm on loomulik reaktsioon," lausus ta.
„Kui nii, siis on loomulik paha," laususin. „Kuule. Meil on päris kiire. Tuled appi või ei tule?"
„Olen käsi," otsustas Oscore. Ma polnud kindel, mida see tähendas, aga jätsin selle teema sinnapaika.
Väljusime palatist. „Sina võta vasakud, mina paremad," tegin käigupealt otsuse. „Enamus ruumid peaksid tühjad olema. Saada kõik, kes saavad tulla koridori. Jäta meelde ruumid, kus on inimesed, kes ei saa välja tulla." Oscore noogutas mõistmise märgiks.
Lükkasin lahti esimese parempoolse ukse. Ruum oli tühi. Liikusin järgmisesse tuppa.
Voodil istus väike tüdruk, kes hoidis kätt oma magaval emal. Kõrvalvoodis magas väike beebi.
„Tere," laususin sosinal.
„Tere," vastas tüdruk.
„Mis su nimi on?" küsisin.
„Jillian." Ta viipas käega ema poole. „See on mu ema Annabel ja tema on mu väike õde Rachel."
„Hea küll, Jillian. Kas sa usud mind, kui ma ütlen, et katastroof on tulemas?" alustasin juttu.
„Milline? Millal? Kus?" läks tüdruk paanikasse.
„Rahune, Jill. Siinsamas. Varsti. Kas sa ärataksid oma ema üles palun?" küsisin rahustavalt. „Mul on vaja temaga natuke rääkida."
„Jah, aga ta on natuke haige," vastas tüdruk. Ta kallistas ema õrnalt. „Emme, ärka üles," sosistas ta. „Emme, ärka. Üks tädi tahab sinuga rääkida. Ta ütles, et see on tähtis. Palun ärka, emme."
Naine avas silmad. „Hei, kallis," naeratas ta tütrele. „Tore sind näha. Ära muretse, minuga on praegu kõik korras. Kõik on korras."
„Emme, tädi tahab sinuga rääkida," lausus Jillian minule osutades.
„Mis lahti on?" küsis Annabel nüüd mulle otsa vaadates.
„Argentinat tabab katastroof. Me peame kohe peitu minema. Kohe praegu," ütlesin pikema sissejuhatuseta.
„Oh." Naine oli silmnähtavalt ehmunud.
„Väike fakt veel – tagasi naasta pole võimalik. Ma palun teil pakkida asjad endale ja oma lastele ja koridori minna. Olete selleks suuteline?" Annabel noogutas mind mõistes otsekohe.
„Ainult peamised asjad, eks?" küsis ta end püsti ajades.
Naeratasin. „Te olete agent."
„Agent Andiira teie käsutuses, agent Jasmiin," noogutas Annabel.
„Te teate mind," üllatusin.
Annabel pilgutas silma. „Mine nüüd."
Pilgutasin kaks korda silmi ning läksin järgmisesse ruumi, mis oli tühi, nii ka kolm sellele järgnevat tuba. Neljandas toas magas vanem daam. Üllatuslikult tundsin ta ära.
„Rosie!" hüüatasin pisut ehmunult..
„Väike Jasmine! Milline üllatus! Kust sa mind otsida oskasid?" küsis Rosie vanemale inimesele omasel pisut kähedal ja kraadi võrra lapsikul häälel.
„Asi on selles, Rosie, et me peame kohe minema. Ma ei venita – varsti tabab Argentinat tsunami ja me peame punkritesse peitu minema. Kohe praegu. Kas sa saad tõusta?" küsisin murelikult.
Olin Rosiega tuttavaks saanud juhuslikult ATA peakompleksis ringi konnates ja lühemaid teid kaardistades.
„Mina olen sinu juhendaja ning ma ootan, et sa oleksid minuga aus ja ei mängiks inimest, kes sa tegelikult ei ole," kärkis Rosie oma eelviimase õpilasega pahaselt.
Astusin lähemale. „Vabandage, preili," alustasin vaikselt.
„Agent," pistis Rosie.
Noogutasin ning vaatasin, kuidas Rosie õpilane nukralt minema lonkis. „Vabandage, agent," laususin uuesti Rosiele tähelepanu pöörates. „Ma otsin ruumi number 385. Kas te palun oskate mind aidata. Ma peaks täna oma õpetaja teada saama."
Rosie ulatas mulle oma käe. „Lähme otsime koos," pakkus ta.
Olin tollel hetkel kümnene. Ja ikkagi saatana sigidik.
„Selge, Jas. Panen asjad kokku ja lähen. Koridori, eks?" Noogutasin. „Nii ma arvasingi," naeratas Rosie. „Aitäh sulle."
Käisin kõik ruumid läbi ning ajasin haiged ja vigased koridori. Oscore jõudis tagasi samal ajal kui mina. Tuli välja, et kahepeale oli meil neli voodihaiget, kellest üks keeldus kategooriliselt oma ruumist lahkumast.
Vana, vana naisterahvas, kelle nimi oli Mary. Andsin talle punase tableti ning hoidsin naise kätt kuni tolle viimase hingetõmbeni. Lahkusin palatist suutmata uskuda, et nägin just pealt inimese surma, et mina olin selle põhjustajaks.
Võtsin sülle ühe voodihaigetest ning Oscore tõi ühest ruumist välja põdura vanamehe. Pöördusin viimase naise poole.
„Ma ei tea, kuidas me sinu kaasa võtame, Anne," laususin nutuselt. Meditsiiniosakonna külastus oli olnud emotsionaalselt väga kurnav. Samuti ei suutnud ma lakata mõtlemast Mary poolhullunud seniilse kustuva pilgu peale, mis nii kindlalt mu mälestuste esireas oma kohta hoidis.
„Tütreke, te peate minema," lausus Anne nukralt. „Ma olen terve oma elu oodanud, et saaksin midagi kasulikku teha ja nüüd tuleb välja, et kõige kasulikum, mida teha saan, on surra. Kas pole mitte irooniline?"
„Ära räägi nii, Anne!" ahastasin. „Seal on kindlasti midagi, mida saame teha. Me mõtleme välja, kuidas me kõik siit välja saame. Me kõik pääseme."
Anne kahmas laualt punase tableti kiiremini, kui ma teda takistada suutsin. Ta pani selle suhu ja neelas alla. Ma ei pannud tähelegi hetke, mil minu silmist esimene pisar kukkus. Mu nägemine hägustus.
Ka Anne'i nägemine oli hägune. „Ära nuta, kullake. Minu aeg on otsas. Ma olen väsinud. Ütle Annabelile, et ma armastan teda. Aitäh sulle, kullake."
Anne pani silmad kinni ja suikus. Seekord igaveseks.
„Jälle sa töinad, tüdruk," sain enda peale vihaseks. „Jäta järele! Kohe!" Naeratasin Anne'i rahulikku keha vaadates õrnalt läbi pisarate. Anne oli nüüd paremas kohas. Palju paremas.
„Kõik korras, Jas?" Oscore astus sisse. Raputasin pead. Kõik ei olnud korras. Kohe kindlasti ei olnud kõik korras. „Oh, kallis ... Kas ta on surnud?" küsis ta.
Noogutasin. „Rahu tema ja Mary neetud hingedele," sosistasin. See oli lihtsalt lause mida pärast kellegi surma öeldi.
„Me peame minema, Jas," lausus Osc õrnalt. Noogutasin ja võtsin vahepeal ühele tervemale haigele hoida antud voodihaige enda sülle. See poiss mu süles oli väga väga noor. Mõtlesin, mis temaga juhtuda sai.
„Lähme. Minu järel," laususin enesekindlalt. Välja nägin ma kindlasti kõike muud kui enesekindel. Kujutasin oma välimust ette – punaseks nutetud mustad silmad, ringi tormamisest tolmused riided, kurnatusest hallikas nahk, pesemata juuksed ja kottis silmaalused. Jap – ma olin kindlasti saatana sigidik ja kõike muud, mida väljaspool Agentuuri räägiti.
Naeratasin Oscore'ile julgustavalt kuni ta mulle sisistas: „Lõpeta. Ära naerata nii, kui sa ise kardad. Ära ole keegi, kes sa tegelikult pole." Selle lausega lasi ta mu naeratuse veega alla.
Kõndisime läbi koridore, kuni jõudsime avatud põrandaluugini. Läksin esimesena sisse. Neid ruume ma ei tundnud. Mul polnud kunagi vaja olnud punkreid külastada ja peale puhastus- ja ohuaega olid need luugid suletud.
Mu silmadele avanes suur saal, seinte ääres voodid ja iga aseme kõrval öökapp. Saal ei olnud eriti valge. Elektrikatkestuse juhtudeks olid seintel tõrvikud ja nurgas seisis varugeneraator.
Meid võtsid vastu neli ATA agenti, kes kõik järjekordadesse käsutasid. Mina ja Oscore andsime voodihaiged nende kätte ja otsisime üles Annabeli oma kahe lapsega.
„Annabel," laususin vaikselt. Sain tema tähelepanu. „Anne käskis mul sulle öelda, et ta armastab sind."
„Käskis sul öelda? Mis mõttes? Kus ta ise on?" ahastas Annabel paaniliselt ringi vaadates.
„Anna mulle andeks," sosistasin. „Teda pole enam. See on minu süü. Ma polnud piisavalt kiire ega jõudnud talt tabletti ära võtta. Ta ütles, et ta on väsinud ja oli õnnelik, et sai midagi kasulikku teha. Anna mulle andeks." Vaatasin maha.
„Mida sa tegid, ema?" pomises Annabel vaevukuuldavalt. „Miks?"
„Anna andeks," laususin vaikselt.
Annabel raputas pead. „Ära vabanda, kullake. Ta oli kangekaelne. Lõpuks oleks ta nagunii teinud nii, kuidas ise paremaks peab. Sa ei saanud midagi teha." Ta silmad tõmbusid niiskeks ning ta puhkes nutma. „Kas ma võin teiega kaasa tulla? Ma ei taha siia jääda." Noogutasin, sest mida muud sain ma teha. Otsisime vahepeal jalga lasknud Jilli üles ning andsin agentidele meie lahkumisest teada.
„Laseme siit jalga?" küsis Oscore. Kõik peale Jilli ja väikse Racheli noogutasid, sest nemad ei saanud aru, millest jutt käib.
Lasime sealt jalga, suundudes otsima Scarletti, Dylanit, Angelat ja, ehkki ma ei tahtnud sellest mõelda, Miat. Aeg tiksus.