Lõpp

neljateistkümnes

„Ei usu. Sina ja rahulik? Ei lähe läbi," vastas Scar.

 „Ma ei tea. Punane," hakkasin tüdinema.

 „Parim pakkumine. Ambitsioonikas ja impulsiivne. Teed palju spontaanseid otsuseid. Mõnikord vihane ja väga armastav, teinekord neid kahte ühel ajal," ütles Scarlett. „Kõlab tõesti nagu sina."

 Vaatasin tüdrukut. Ta paistis rõõmsam, kui enne. Dylaniga olemine oli talle hästi mõjunud. Ausalt öeldes lootsin, et nad saavad kokku jääda.

 Scarlett silmitses mind. „Sa näeksid punases kena välja. Sinises ka."

 „Aitäh. Ma kannan alati musta tegelikult," vastasin.

 „Olen tähele pannud. Usu mind," naeris Scarlett.

 „Miks sa üldse alati musta kannad?" sekkus meie vestlusesse Oscore, kes seni oli vaikselt pealt kuulanud. Vaatasin teda üllatunult. See polnud küsimus, mida temalt oodanud oleksin.

 „See on meie vorm. Püksid, särk või pükskostüüm pluss mugavad jalanõud ja kui vaja, sokid, kõik musta värvi," vastasin.

 „Väga igav," lausus Scarlett.

 „Igav, aga kasulik," ütlesin. „Saad paremini varjuda. Eriti öösel," sõnasin.

 „Miks sul öösiti varjuda on vaja?" päris Oscore.

 „Sest kuhugi sissemurdmise eest, kui sa vahele ei jää, saad plusspunkte, vahele jäämise eest aga visatakse sind välja," vastasin.

 „See on nagu Spartas juba," ütles Scatty.

 „Mis on Sparta?" küsisin.

 Jõudsime päevaga üpris kaugele, ehkki paljudel valutasid jalad ja kõik olid väsinud.

 Tegime endale mõnusad pesad ning vajusime väsinult üksteise kõrvale istuma. Allesjäänud preilid, prouad ja härrad panime telkidesse, samuti mõned lapsed ja naised Agentuurist. Ka Annabel Jilli ja Racheliga mahutasid end telkidesse. Mul õnnestus Angela, Mia ja Dennise jaoks magamiskott hankida, mille nood naeratades vastu võtsid. Scarlett ja Dylan said endale teki ning leidsime ka allika, kust veepudeleid täita. Süütasime lõkke ning igaüks sai toidupaki, mida võis süüa nii külmalt kui soojalt. Stephen saatis Torontole meie asukoha, mis tähendas, et hommikul said järgmised inimesed rongi peale minna. Jäime kõik ootama.

 „Sa tunned end meie kohtingu edasi lükkamise pärast süüdi," lausus Cory, olles Queenie tema jalutuskäigul kinni püüdnud.

 „Võib-olla," vastas naine ebamääraselt. Tema põsed olid Cory äkilisest väljailmumisest pisut roosakad.

 „Queenie kullake, kas sa tõesti arvad, et ma oleksin seda siin korraldama hakanud? Muidugi me korraldame selle siis, kui oleme Torontosse jõudnud. Aga seni, palun ära väldi mind. Ma tahan sinuga koos olla." Cory silmad ekslesid Queenie silmadelt hetkeks tema huultele.

 „Hea küll. Ma ei väldi sind, kui sina ei väldi mind," lubas Queenie.

 „Millal mina sind vältinud olen, kallis?" küsis Cory. Queenie toetas oma käed vastu Cory laia ilma ning vajus sõnatult tema kallistusse.

 Nüüd, kui inimesed olid end sisse seadnud, võtsid paljud välja oma kaasa haaratud varanduse, mida neil eelmisel õhtul väsimuse tõttu uurida ei õnnestunud.

 Muusikainimesed olid oma pillid kaasa vedanud. Ühel pianistil oli süntesaator kaasa võetud, samuti oli üks inimene harfi ja üks kontrabassi kaasa vedanud. Nad pidid ikka väga oma pillidesse kiindunud olema. Muid pille oli rohkem.

 Kõiki pille asuti nüüd lahti pakkima ning mina vaatasin seda pealt. See tuletas mulle nii väga ema meelde. Nad sosistasid midagi omavahel ning asusid orkestrikohtadele. Nad mängisid aeglast muusikat ning kaks tantsijat, kes olid ilmselgelt pikemat aega selle muusika järgi kava teinud, andsid meile imelise etenduse. Järgmise lauluga täitus lõkkeümbrus paaridega. Nägin Queeniet ja Coryt vaikselt Oliveri ja Irise kõrval õõtsumas. Mia tantsis tundmatu kunstiinimesega ning ka Scatty ja Dylan olid kohal.

 Järsku seisis minu ees Oscore, kes küsis: „Kas lähme?"

 Noogutasin ning aeglane lugu vahetus kiirema vastu. Tantsisime ning Oscore lõbustas mind samal ajal naljakate lugudega koolist, kus ta käinud oli. Nägin Annabeli, kes oli ilmselt Racheli magama pannud, sest ta tantsis Jillianiga.

 Naeratasin, kuni märkasin Stephenit ühe mustapäise naisega keerlemas. Tundsin, kuidas suur must uss minust karjudes välja tahtis tulla. Ma ei lasknud tal enda seest välja pugeda ja ilmelt oli see hea, sest järgmisel hetkel seisis Stephen meie juures ja küsis: „Kas võin vahele tulla?"

 Oscore lubas ning sellel hetkel tahtsin poissi kallistada. Ta lahkus pisut vastumeelselt.

 „Hei," ütles Stephen, kui kiire lugu aeglase vastu vahetus ning ta oma käed ümber minu sättis. Ta tõmbas mind lähemale.

 „Hei," vastasin.

 „Sa väldid mind," nentis Stephen.

 „Tõsi."

 „Miks?" päris noormees.

 Mõtlesin juttidele, mis eelmisel õhtul mu kõhust läbi olid käinud ning peadpööritavast rõõmust, mida olin tundnud, kui Stephen mu tantsima võttis ning laususin: „Omad põhjused."

 „Ma loodan, et need on head," naeratas noormees.

 „Ilmselt."

 „See tähendab, et sa pole kindel," ütles ta.

 „Ega ei ole vist jah," tõin kuuldavale. Lõkkevalgus andis Stepheni silmadele erakordse värvi. Oleksin oma mõtete peale peaaegu köhima hakanud.

 Stepheni sammud olid vaiksed ja kindlad just nagu ta hääl. „Võib-olla see polegi nii tähtis, Jasmine. Võib-olla sa muretsed liiga palju."

 „Sa ei tea, millest sa räägid," sõnasin.

 Tantsisime mitu tantsu täielikus vaikuses, kuni ma ütlesin, et olen väsinud. Ta juhtis mu tantsivate inimeste keskelt välja ja soovis head ööd. Stephen kõndis eemale ning mina märkasin eemal puude vahel Oscore'i nukrat kogu. Läksin järjekordselt segadusse aetuna magama.