Lõpp

kaheteistkümnes

 Scatty oli väsinud ning ta uinus, Dylani käsi põigiti üle tema ja nende jalad põimunud.

 Ta ei kuulnud une jooksul ühtegi vabaks laskmist vajavat deemonit. Dylan tasakaalustas Scarletti ning tüdruk oli selle eest tänulik.

 „Tere, Cory," naeratas Queenie. Ta ulatas Coryle kohvitopsi, mille viimane tänulikult vastu võttis. „Mida sa teed?"

 Cory vaatas naisele otsa ning punastas: „Ma üritan seda kella parandada. Tead – kunagi olid kellad nende tokkidega." Cory osutas seieritele.

 „See on üpris väike. Miks sellel kett küljes on?" kortsutas Queenie kulmu.

 „Ma ei tea. See mahub üsna vabalt taskusse ära," vastas Cory.

 Järgmisena tuli kõlaritest teade: „Punker 23C jäi oma inimestest ilma."

 „Kas ta ütles 23C või 23D?" küsis Cory.

 „Ta ütles 23C," vastas Queenie. Cory lõi pilgu maha. „Mul on kahju." Queenie pani oma käed Cory õlgadele ning küsis: „Kes?"

 „Mu õed," vastas Cory. „Nad olid alles väikesed, tead. Nüüd on nad läinud."

 Queenie tõmbas laua alt tooli ja istus Cory kõrvale. „Mul pole kunagi perekonda olnud. Teadsid seda?" Cory vaatas Queeniet üllatunult. „Ilmselt ei teadnud. Mu isa jättis mind ja mu ema, kui ma veel sündinudki polnud ja ema suri sünnitusel. Kasvasin orbudekodus. Koolis sain oma esimese sõbra – Stepheni. Stephen kaitses mind, aitas mind ja lasi mul lõpuks tema vanemate juurde kolida. Ta oli nagu mu vend. Tulime koos ATAsse ja ta ei unustanud mind ka siis, kui ta korraldajaks sai. Tema oli see, kes mu elu järje peale aitas. Ma tean, et paljud arvavad, et Stephen on halb korraldaja, aga ma näen iga päev, kuidas ta tööd rügab."

 „Mul on kahju. Ma ei kujuta ette, mis tunne on vanemateta kasvada," ütles Cory.

 „Jah."

 „Jah."

 „Hei. See kohting ..."

 „Mis sellega on?" Cory pilgutas vastust oodates silmi.

 „Ma arvan, et me peaks selle korraldama alles Torontos. Meil on pärast välja pääsemist palju tööd," lausus Queenie. Tema põsed lõid õhetama.

 „Muidugi. Arusaadav," noogutas Cory. „Viitsid mulle veel ühe kohvi tuua?"

 „Otsekohe."

 „Uksed avatakse viie minuti pärast. Palume kõikidel väljumiseks valmis olla."

 Avasin aeglaselt silmad ning üritasin neid unest puhtaks hõõruda. Kobasin Dennise käe järele. „Dennis, me peame minema."

 Tõusin istukile ning seejärel püsti. Vaatas oma käekella. „Meil on neli minutit ja kaheksa sekundit."

 Dennis hüppas püsti. „Lähme siis."

 „Oota, väikseke." Tuhnisin veidi kapi sahtlites ning ulatasin väikese paki sinise vedelikuga Dennisele. Võtsin teise endale. „Suuloputusvedelik," selgitasin. Hambad pestud, jooksime trepi juurde.

 Otsisin oma sõpru. Annabel – olemas, Oscore – olemas, Mirtella – olemas, Angela – olemas, Stephen – otseloomulikult, Scarlett ja Dylan – olemas, Queenie – olemas.

 „Kus Cory on?" hõikasin Queeniele noormeest mitte leides.

 „Ma ei tea. Lähen vaatan."

 „Minut ja neliteist sekundit!"