Lõpp

teine

 Üks umbes kuueaastane tüdruk pilgutas kaks korda silmi ning puhkes – minu suureks imestuseks – naerma „Tere. Mina olen Angela," vastas tüdruk minu emakeeles. See oli meeldiv üllatus. „Ja me olime juba enne Argentinas."

 „Te peate natukeseks siia jääma," valetasin sujuvalt. „Niikaua tehakse aja-ruumi masin korda. Kui masin korras on, saate oma aega tagasi minna. Tulge – ma näitan teile ümbrust."

 „Vabandage, agent Jasmiin," sõnas üks veidi vanem, minust natuke noorem, tütarlaps, „aga mis aastasse me täpsemalt sattusime?"

 „Praegu on aasta 2518," vastasin ustest välja minnes. Nad kõik järgnesid mulle, Angela rõõmsalt kekseldes.

 „Me reisisime siis viissada aastat läbi aja! Kas me võime oma haudu külastada?" küsis Angela elevil käsi plaksutades.

 „Kaks asja – kõik hauad ja ka muud asjad hävinesid neljanda maailmasõja ajal ning teie haudu pole kunagi olemas olnudki, sest sel hetkel, kui te siia saabusite, ei eksisteeri teid enam minevikus," seletasin, lootes, et nad mind enam kaua küsimustega ei paina.

 „Nagu et – kõikides teistes minevikes ka või?" küsis Angela.

 „On ainult üks minevik. Teie ajas kuulutatakse teid ilmselt teadmata kadunuteks või surnuteks või midagi," kehitasin ükskõikselt õlgu. Minevik oli minevik ning siis toimunud asju ei saanud muuta.

 „Neljas maailmasõda?" küsis minuvanune noormees. Tema kõrval seisev punapäine tütarlaps vaatas noormeest uskumatul pilgul. Nad olid väga sarnased, ilmselt õde-vend.

 „Minu mäletamist mööda on neid kokku olnud kuus, aga raamatukogust leiate ilmselt täpse arvu," sõnasin. Neli pilku vaatasid mind umbusklikult. Angelat ei paistnud see eriti huvitavat.

 Viisin nad külalistetiiva puhketuppa. Angela istus tugitooli. Teised ei julgenud midagi puutudagi.

 „Niisiis – mulle on antud ülesanne teid siinse eluga kurssi viia ning aidata teil end sisse seada," laususin alustuseks.

 „Nii et see natukeseks polegi nii natukeseks, ega?" küsis seesama noormees, kes enne maailmasõdade vastu huvi tundis.

 „Ei. See pole nii natukeseks. Nad peavad masina korda tegema, aga mina arvan, et see masin enam tööle ei hakka," ütlesin. See võis olla karm, aga muidu oleksid nad võib-olla liiga palju lootnud ning see poleks eriti hea olnud.

 „Igatahes – hetkel oleme me Argentina juhtivas keskuses – Argentina Tehnika Agentuuris. Kõike juhib tegelane, keda kutsutakse korraldajaks. Korraldaja on endine agent. Kõik agendid on parkuurijad ja rulatajad – hea liikumisega ja kaine mõtlemisega. Varem jõudmise eest saab plusspunkte, hilinemise eest miinuspunkte. Punktid otsustavad, millal sa eksamile saad. Hooaja lõpus võetakse eksamile kõik, kellel on üle viiekümne punkti. Valida on mitme ameti vahel – parandaja, arendaja, leiutaja, juhendaja, suhtleja või siis arhiivitöötaja. Need, kes oma kahekümnendaks eluaastaks pole suutnud eksamit ära teha, hakkavad põllutöölisteks ning kolivad maale."

 „Oota!" peatas mind punapäine tüdruk. „Aga kuidas saada muusikuks? Või kirjanikuks? Või kunstnikuks?"

 Noogutasin. „Õige küsimus. Kaunite Kunstide jaoks on eraldi kool. Teine võimalus on, et vanemad õpetavad lapsi kodus. KK-ga tegelevad võsukesed pärivad kogu vanemate vara, tüdrukud kannavad pikki puhvis kleite ja poisid ülikondi. Tüdrukud asuvad vanemaks saades Daamide Seltsi ning poisid Härrasmeeste Klubisse. Mängitakse kroketit, peetakse balle ja aiapidusid. Kolmas võimalus Kaunite Kunstidega tegelemises on siin, lihtsalt hobikorras, ehkki siin tuleb arvestada sellega, et kui kutsutakse, pead viivitamatult minema," naeratasin. Mina ise armastasin kitarri tinistada, vioolat või viiulit mängida või siis klaverit klimberdada. Enda meelest olin päris hea.

 „Kas sul koduloomi on?" küsis Angela.

 „Ei. Ei ole. Siin ei ole koduloomad alla kahekümneaastastel lubatud," laususin.

 „Ebaaus," porises Angela.

 Torontos, samal ajal, kui Jasmine minevikukülalistele Süsteemi selgitas, käis suur sagimine ja paanika.

 „Mida me teeme?" küsis üks juhatajatest.

 „Inimesed tuleb evakueerida. Nad ei ela seda üle. Ja kui peaks tulema tsunami..." lausus preili Kelvin.

 „Tsunamit ei tule," nähvas üks suurte silmadega kaardistaja. „Küll aga jääaeg, kui me kiiresti ei tegutse."

 „Mida me ette võtame, preili Kelvin?" küsis preili Kelvini assistent.

 „Pange tööle meie parimad astronoomid ja saatke välja mõned robotsatelliidid," nõudis preili Kelvin. „Nemad otsivad planeeti, mis võiks saada meie uueks koduks. Palun jätke Marss rahule!"

 „Aga kui see ei õnnestu?" küsis üks pigimustade juustega juhataja.

 „Lisaks," tõstis preili Kelvin häält. Teda oli üle müra vaevu kuulda.

 Preili Kelvini assistent võttis padja pealt mikrofoni ja karjus: „Vaikust!"

 „Aitäh, Casper," naeratas preili Kelvin. Ta hõõrus väsimusest oimukohti ning vaatas siis vakka jäänud töötajaid. „Palun kutsuge kokku kõik arendajad ja leiutajad, keda te kolmesaja miili raadiuses leida suudate. Ma ootan ka läheduses asuvate linnade korraldajaid. Meil on palju tööd teha. Kas keegi saaks mulle telefoni tuua?"

 Casper andis preili Kelvinile telefoni. Preili Kelvini telefon jõudis paar korda kutsuda, kui kõne vastu võeti. „Tere. Kas operaator kuuleb? Tore. Palun ühendage mind härra Kingis Stephen Wildiga."