10. "Meeldiv sinuga tutvuda."

329 44 3
                                    

Theresa

"Ma lähen neile õue vastu. Sobib?" küsis Theresa siiamaani nuuksuva Kati käest.

"Jah, mine." ütles ta ja pühkis ühe pisara. Tema meik (kui tal see üldse oli) polnud üldse laiali.

Theresa jättis koti Kati juurde ja jooksis aeglase sammuga õue.

Taaskord need pikad koridorid. Varsti oli ta õues ja nägi Thomast autojuhiga rääkimas:

"Olete kindlad, et pole rohkem abi vaja?" küsis mees murelikul toonil.

"Ja, me saame ise hakkama." ütles Lucy naeratades ja mees istus autosse, ning sõitis minema.

Nad tassisid tala ukse poole ja Theresa läks vaikides appi. Ka teised ei öelnud talle tervituseks midagi.

Kui nad lõhe juurde lõpuks jõudsid, viskasid nad terasest tala üle lõhe. Nüüd pidi Kat sellest lihtsalt üle tulema. Kuigi baleriini tasakaaluga peaks see lihtne olema, värises Kat tala keskele jõudes nagu väike puuleht tuules. Veel kaks meetrit... Peaaegu... Ja Katrina hüppas maapinnale. Kõik toetasid teda, kui ta maandus. "Thanks..." ütles ta ja kallistas Olliet.

"Homme on üheteistkümnes september. Me peame hiljemalt kahekümnendaks Londonisse jõudma." ütles Thomas, kes oli järelikult jõudnud ennast välismaailmaga kurssi viia.

Nad olid päris pikalt juba liikvel olnud. Sebastiani ja Kaylahi küpsised mõjuvad vist päris kaua.

"Me peaks hotelli leidma." ütles Theresa

"Jaah..." venitas Thomas. Nad olid ju keset põlde...

"Ma helistan Jace'le?" küsis Kat.

"Kes on Jace?"

"Õhust. Elab Ameerikas. Saime tuttavaks Akadeemias." kiire ja lühike kokkuvõtte Ollie poolt. Kat oli juba Jace numbri valinud ja hoidis nüüd telefoni kõrva ääres.

"Ja me jõudsime... No üks äpardus oli aga see läbi juba..." ta vaatas altkulmu Thomasele otsa "Okei, me jääme ootama... Oskad sa öelda millal?... Okei, tšautšau" viimased sõnad telefonitorru ja kõne oligi lõpetatud.

"Ta jõuab umbes kolme tunniga siia ja ta lubas meid enda juurde viia." ütles ta ja pistis telefoni taskusse.

"Meil on siis aega, magaksime äkki?" küsis Lucy ja haigutas.

"Peaks vist jah..." ütles Thomas ja viskas koti seljast ning istus maha. Teised tegid sama.

Kui kõik olid mugavalt ennast sisse seadnud uinusid nad kõik ükshaaval. Theresa viimasena. Tal oli peas liiga palju mõtteid. Ta oli viimase kahe nädala jooksul väga palju läbi elanud. Kõigepealt Elemendid, siis see pikk lennukisõit ja küpsised. Peaaegu oleks ta kaotanud oma nüüd juba parima sõbra. Ja peale selle oli ta keset Miami tühermaad.

"Theresa, meil on aeg minna..." ütles Thomase hääl. Ta äratas Theresat üles.
"Võta oma kott..." lausus ta ning ulatas Theresale käe, et ta püsti aidata. Theresa andis oma käe Thomasele ja tõusis poisi abil püsti. Tõmbas koti selga ja hakkas teiste järel astuma. Õues oli juba pime. Theresa külg valutas, nad olid ju maganud täiesti palja kivipõranda peal. Valu kadus hiljem liigutamisest.

Väljas ootas neid hall suur auto. Kolme istme reaga Jeep'i üks uks oli avatud. Sealt vaatas välja Kat. "Tule nüüd!" hüüdis ta Theresale. Tüdruk lippas autosse, Ollie istus viimases reas ja Thomas istus kaassõitja istmele.

"Tere Theresa, mina olen Jace." ütles noormees rooli tagant ja pööras pilgu tagumistele istmetele. Tal olid veidi pikemad heledad juuksed ja helerohekad - kollakad silmad. Juuksed olid üle pea lükatud ja läikisid autovalguses. Seljas nahktagi ja selle all hallikas särk. Kaelas kaelakeed meenutav amulett, mis oli sõrmusetaoline ja seal sees olid tähed J ja W.

SaladuslikWhere stories live. Discover now