Saladuslik

23. "Ema?"

"Ma ausalt ei tea mida sa räägid, Ther," ajas Simon ikka tagasi, "Üks hetk olin ma oma telefonis ja siis ma mäletan, et sa lõid mind,"
"Sa tahad praegu öelda, et sa ei mäleta, mida sa just hetk tagasi tegid?" naeris Theresa.
"Ma vannun," ütles poiss, "Kas ma hakkan hulluks minema?" sosistas Simon ja vaatas Theresat suurte silmadega.
"Ma ei tea, mis sul viga on," lausus tüdruk ja kukutas ennast pikali tagasi, "Ma ei saa viimasel ajal enam üldse paljudest asjadest aru,"
"Ma ka mitte," sõnas Simon ja viskas samuti oma voodile pikali.

Hommikul oli Ther esimesena üleval. Ta tahtis poisi pärast eilset õhtut natukeseks oma teo üle järele mõtlema jätta. Tüdruk läks Akadeemiast välja. Tal oli suur soov saada kuskilt normaalset kohvi.
Liiklus oli siin hoopis teistpidi, kui see millega tüdruk harjunud oli, seega võttis liiklemine Theril veidi aega. Natukese aja pärast leidis Theresa Starbucks kohviku, kuhu ta ka kohe sisse astus. Järjekord oli päris pikk, seega pid ta ootama. Ta tellis omale caffe latte ja istus sellega akna alla. Naudeldes oma kohvi, unustas ta paariks minutiks kõik mured, mis tema ümber praegu olid.
Theresa!
Kuulis tüdruk oma peas häält. Ta vaatas ringi, kuid kedagi ei olnud näha, kes teda hüüaks.
Kas sa kuuled mind?!
Ta vastas vaikselt jaatava vastuse.
Kus sa oled? Ma ärkasin üles ja sind polnud magamistoas!
Nüüd sai tüdruk aru, kes temaga räägib. Simon. Theresa tõusis püsti ja lahkus kohvikust solvunud mõtetega.

"Simon, kas sa oled mingi kontrollifriik või? Kas ma ei või enam kohvikusse ka minna?" küsis Theresa, kui oli ühikatuppa tagasi jõudnud. "Kuidas sa üldse minuga rääkida said?"
"Ma jooksin kiirelt Emmy juurde, kes lasi mul mingit masinat kasutada," õigustas Simon.
"See on haige, mis sa tegid praegu, kas sa saad aru?" karjus Ther üle terve toa.
"Ma ei teadnud ju, kus sa oled! Sinuga oleks võinud midagi juhtuda!" karjus nüüd ka Simon.
"Ma olen täiskasvanud inimene, ma saan ise ka oma eluga hakkama!" õiendas tüdruk. "Mis sul viga on tegelt ka?! Eile õhtul panid segast ja praegu lihtsalt ei lase mind pooleks tunnikski uksest välja! Ma ei ole su tüdruk, Simon, et sa peaksid koguaeg kontrollima, kus ma olen!"
"Ma ei tea, mis mul eile õhtul oli..." muutus poiss araks.
"Ära hakka jälle, sorri. Tegelt ka ma ei viitsi. Mine otsi need tüdrukud sealt kohvikust üles ja tegele nendega. Mina sinu haiglastest mängudest osa ei võta," sõnas Theresa enesekindlalt ja hakkas poissi toast välja ajama.
"See on minu tuba ka!" puikles Simon vastu.
"Enam mitte!" karjus Ther ja lõi ukse poisi nina eest kinni.
Tüdruk ohkas ja läks magamistuppa, kus ta siis oma voodile istus.
Keegi koputas.
"Simon, mine sebi omale uus tuba, ma sind sisse ei lase!" karjus Ther tüdinenult.
"Theresa, see olen mina," lausus naise hääl aralt.
"Ema?" tõusis tüdruk voodilt ja ruttas ust avama.
Kui Theresa nägi ukse taga seismas oma ema, kukkus tüdruk talle kaela, valades ta üle õnnepisarate ja kallistustega.
"Mida sa siin teed?" küsis Ther ja lasi ema hetkeks kallistusest vabaks.
"Sa mõtled, et kui sa nii ära lähed, meile sõnagi ütlemata, siis sa pääsed? Muidugi me tulime siia!" põhjendas ema oma tulekut.
"Meie?" imestas tüdruk. Ukse taga seisis ainult ema.
"Adam on Jake'i juures, seletab paar asja ja pidi siis siia tulema," lausus ema.
"Ema... Ma tean, et ta nimi pole tegelikult Adam," pööritas Theresa õrnalt silmi.
"Ma saan aru, et sa oled pahane, et me sulle ei rääkinud, aga sa saad lõpuks aru, et nii oli parem," rahustas ema.
Uks läks lahti. Isa tuli ja Ther kallistas ka teda.
"Kes see poiss oli, kelle peale sa karjusid?" päris ema muiates.
"Mu toakaaslane, kelle ma saatsin uut tuba otsima, sest ta on mingi hälvega," kergitas tüdruk kulme ja istus toolile. "Ja Thomas? Ta on mu vend jah?"
"Adam?" nõudis ema ja vaatas puuriva pilguga oma meest.
"Theresa..." sosistas isa ja vaatas tütrele otsa.
"Jah su mees saatis oma poja Rootsi, et ta seal rahulikult ilma minu segamiseta elada saaks. Sulle ei öelnud ta midagi," rääkis tüdruk lõbusas meeleolus. Ema lihtsalt ei saanud praegu kurjaks saada.
"Adam! Sa oled kaheksateist aastat mulle valetanud!" karjatas ema.
"Jap, ja ma isegi ei salga seda maha, sest ma kahetsen oma tegu," lausus isa rahulikult.
"Kus Thomas on üldse?" võttis ema uue teema.
"Sebastiani ja Caylahiga, nendega on ka perekond Lightway'd," rääkis Ther mornilt.
"Kas sa neid nagu päästma ei tahtnud minna?" lõi isa seklushimu välja.
"Tahtsin! Aga Jace ei lubanud, ta arvas, et ma peaksin enne siia tulema,"
"Kes on Jace?" päris ema.
"Aghh..." ohkas tütar. "Vabandust, ma pole harjunud, et ma pean kõigile kõike seletama. Ollie ja Kati sõber kellega nad varem Akadeemias kokku olid sattunud," jutustas Ther kiirelt. "Ollie ja Katrina Lightway'd ikka teate ju," kergitas tüdruk kulmu.
"Jaa, neid muidugi!" vastas isa.
"Ma ei viitsi teile rohkem seletada, põhiline on see, et Lightway'd ja Thomas on Caylahi ja Sebastianiga," kiirustas tüdruk. "Palun öelge, et te tõite mu riided kodust?"
"Tegelikult tõime küll," lausus ema ja muigas.
"Ma arvan, et meil oleks mõtekas kuhugile suuremasse tuppa ennast mahutada. Siin me hakkama ei saaks," lausus isa ja astus toast välja, naine ja tütar tema järel.
"Sa võid sellele noormehele nüüd ju ta toa tagasi anda," lausus ema.
"Las ta saab ise hakkama," sõnas Ther suvaliselt, "Ma ainult võtaksin oma asjad." Tüdruk lippas tuppa tagasi ning tõi oma koti, Kati fotoka ja riided.

Vanemate tuba oli palju suurem. Siin oli üks kaheinimese lai voodi ja üks üheinimese voodi, mis asus akna all. Neil oli ka rõdu.
"Ebaaus! Siin on rõdu!" mängis Theresa solvunut. Ta kõndis akna juurde, avas selle ning astus siis rõdule. Mõnus sügisene õhk puhus talle näkku. Ta sulges silmad ja lasi päikesel oma nägu paitada.
"Ema ja isa... Tulge siia," palus tüdruk. Vanemad kõndisid samuti rõdule. Theresa kallistas neid kõvasti.
"Ma nii igatsesin teid!" nuuksus tüdruk. Vanemad naeratasid ja kallistasid oma tütart vastu.
"Meie sind ka!"
"Kallis, ma tahaks vabandada, et ma sulle Thomase Rootsi saatmisest ei rääkinud," sõnas isa ja lasi perekonna kallistusest vabaks.
"Ma saan aru," naeratas ema.
"Kas te kuhugile kohvikusse ei tahaks minna?" küsis siis isa ja astus tuppa tagasi.
"See oleks nii tore," rõõmustas Theresa.
Järsku kõlas ukselt koputus ja Ther läks avama. Nähes ukse taga Katrinat, Thomast ja Lucyt kargas tüdruk neile õnnepisarate saatel kaela.
"Oh my god... Mis te siin teete?" küsis tüdruk.
"Mis mõttes, mis me siin teeme?" naeratas Kat. Oh, kuidas Ther oli seda igatsenud - Katrina rõõmsameelsust.
"Kuidas te minema saite?" päris Ther.
"Sebastianil ja Caylahil tuli mingi tujumuutus. Me olime mingis suvalises keldris kinni, kuni nad ühel hetkel meid lihtsalt vabaks lasid. Charlotte jäi nendega. Ma isegi ei tea miks," rääkis Lucy.
Ther muigas. Tema teadis, et Thomas on tegelikult tema vend. Poiss seda veel ei teadnud.
"Thomas, kas sa tead, et kui sa tahaksid, siis sa ei saaks minuga käima hakata?" muigas Ther.
"Mis pagana küsimused, noor preili?" naeris Thomas.
"Sa oled mu vend," naeratas tüdruk uhkelt.
"Ei ole!"
"Oled küll! Mu isa saatis su väiksena Rootsi elama, et sa ei peaks minu võimete pärast kannatama. Ilmselt sa mind seetõttu kusagil näinud olidki ja minu unenäkku sattusid," rääkis Ther. Nüüd ilmusid ka ema ja isa plaanile.
"Oh god!" oli nüüd poisi kord imestuda ja Theresat kallistada. Ta kallistas ka vanemaid.
"Meil on siin family meeting, ma võin ära ka minna," tõstis Katrina käed alla-andvalt üles.
"Ei! See kaamera? See oli sinu tuba?" küsis Ther.
"Ma ei tea millest sa räägid!" muigas Kat.