31. "Vihmane..."

198 32 0
                                    

Theresa, Francis ja Kat tormasid alumisele korrusele ja üritasid ennast läbi rahva õue pressida. Siin oli kindlapeale rohkem kui viiskümmend inimest.
Eemalt oli kuulda politseiauto sireeni. Paljud hakkasid selle heli kuulmise peale majast võimalikult kiiresti väljapääsu otsima. Kõik olid küll täisealised, aga laupäeva öösel kell kaksteist suurtest kõlaritest muusikat lasta ja naabreid ärritada ei ole kõige mõistlikum tegu. Selle eest võib karistada saada.
"Francis?" hüüdis mingi tüdruku hääl lahkujooksvate inimeste seast.
Kutt pööras ennast ümber ja suundus blondide juustega tüdruku poole, kes kiirel sammul kolmese grupi poole ruttas.
"Carrie?" imestas Francis võltsnaeratust tehes.
"Kes need tüdrukud on?" küsis Carrie ja vaatas kortsus kulmuga Theresa ja Katrina poole.
"Me tulime lihtsalt koos majast välja," oli Francis täielikus segaduses.
"Aga te tulite koos ka trepist alla... Te käisite teisel korrusel, kuhu sina meil minna ei lubanud," noogutas Carrie Kati poole. "Kes teie talle olete?" kriiskas tüdruk.
"Vabandust, aga me ei teinud temaga midagi sellist..." hakkas Kat ennast ja Theresat kaitsma.
"See on ennekuulmatu! Kuidas te julgete?!" karjus Carrie ja pöördus kord Francise, kord tüdrukute poole.
"Me ei teinud ju midagi!" sai ka Theresal mõõt täis. Midagi polnud ju juhtunud!
"Mis sa mõtled, et kui mõrvar kellegi tapab, siis ta läheb seda maailmale kuulutama? Muidugi ta eirab kõike..." muigas Carrie õelalt. Kas ta tundis Theresa ära?
Carrie kõndis hoiatava pilguga Theresa poole.
"Tead, miks keegi pole sind veel välismaailmale üles andnud?" sosistas ta Theresale. Ta ikkagi oli Theresa ära tundnud. "Sest mitte keegi ei taha oma võimetest loobuda... Kui oleks võimalus ainult sind üles anda... Oleks see juba ammu tehtud ja sa mädaneksid terve oma elu niiskes ja rõskes vanglas..." mõnitas Carrie.
"Sa isegi ei tea mis juhtus!" karjatas Theresa. Kuidas keegi võis midagi sellist arvata? Tüdrukust, kes ei ole isegi veel õpinguid alustanud.
"Oojaa... Ja kuidas veel tean... Sinust on Ele's terve artikkel..." irvitas Carrie.
"Sa ajad mul südame pahaks," lausus ta viimaks ja hakkas minema kõndima. Eemal seisis mingi blondide juustega poiss, kes Carriet ootas ja kui tüdruk temani jõudis, suudlesid nad kirglikult.
"Mina petan?" karjus Francis ja hakkas tuvikeste poole kõndima. "Carrie! Sa oled täielik..." hakkas kutt midagi ütlema, kuid ei osanud midagi solvavat välja mõelda.
"Noh! Ütle välja! Kes ma siis olen Francis? Ütle mulle otse!" hakkas Carrie karjuma, silmas pisarad. Tegemist oli täieliku seebiooperiga.
"Kes sina veel oled, et sa julged minu tüdrukut käperdada?" pöördus Francis tolle blondide juustega poisi poole.
Poiss vaid muigas õelalt, mille peale Francis talle vastu vahtimist virutas. Kutt vaarus eemale, jättes Francise hetkeks oma rusikat mudima, kuid kargas siis ise talle kallale. Poisid kukkusid asfaldile ja oli võimatu aru saada, kes lõpuks rohkem lööke sai.
Mõned sekundid möödusid ja siis ilmusid välja kuskilt kaks politseimundris meest. Poisid lõpetasid kaklemise ja tõusid kiiruga püsti, ennast siit-sealt sättides. Politseinikud vaatasid kutte tüdinenud pilkudega, nagu poleks see esimene kord noortekamba pidusid lõpetada.
"Tänaseks on pidu läbi!" karjus pikem mees.
Mõnelt poolt oli kuulda oigamist. Need, kes veel esimeste politseisireenide peale ära polnud jooksnud, viskasid nüüd lillad topsid maha ja hakkasid solvunutena minema kõndima.
"Hei! Visake topsid prügikasti!" keelas Katrina. Tegu oli ju rendimajaga, mis tuli hiljem samasugusena tagastada. Mõned tüdrukud võtsid teda kuulda, aga enamus viskasid topsid siiski maha.
"No nii, noormehed," alustas üks politseinikest rääkimist. "Teie tulete nüüd meiega jaoskonda. Ja sina, noor preili, annad meile oma koduse aadressi ja vanemate telefoninumbri," pöördus ta Katrina poole.
"Ma olen kaheksateist!" hakkas ta ennast õigustama.
"Siis annad meile veel lisaks enda telefoninumbri ka," lausus mees ja suunas Francist ja teist poissi politseiauto poole.

"Kat..." ohkas Theresa ja viskas ennast diivanile pikali. "Ma hoiatasin sind politsei eest," noomis tüdruk sõbrannat.
"Mina ei tea, mille pärast need naabrid helistasid... Muusika polnud just väga kõvasti," hoidis Katrina pilku maas.
"Ma lähen homme hommikul vabandama... Ma ei taha siin omale mingit jama kaela tõmmata," kehtestas Theresa ennast.
"Vahet pole... Las see jääb..." hakkas Katrina teda takistama.
"Ei! Mina tunnen ennast halvasti, kui ma ei lähe!"
"Mina sinuga kaasa ei tule..." solvus Katrina. "Tuled sa mind koristamises aitama?" palud ta siis ja võttis kraanikausi alt musta prügikoti.
"Kas sa hommikul ei tahaks? Ma olen väsinud..." hakkas Thereda vinguma ja tõusis istuli.
"Ma saan aru, et mina seda ütleks. Sa olid enamus ajast teisel korrusel," muigas Katrina. "Aja end üles nüüd. Koristame vähemalt õuest ära," käsutas sõbranna, suu naerul.
Theresa ohkas, ajas ennast püsti ning võttis Katrina käest musta kilekoti. Ta suundus õue ja hakkas lillasi joogitopse maast üles korjama. Palju neid siin polnud, aga mõned inimesed olid topsid koos vedelikuga maha visanud ja paljaste näppudega neid märgi anumaid prügikotti tõsta polnud just väga meeldiv.
Kui väljast olid kõik topsid kokku korjatud, oli umbes pool prügikotti neid täis. Ta viskas koti kööginurka ja suundus ülemisele korrusele. Kat korrastas veel veidi alumiselt korruselt ja tuli siis samuti teisele korrusele.
Kuna Theresal olid hambad pestud, vahetas ta vaid riided ja keeras ennast kiirelt linade vahele peitu. Enne uinumist kuulis ta veel Katrina hambapesu ja riietevahetust, aga voodisse ta tüdrukut tulemas enam ei mäletanud.

Alumiselt korruselt oli tunda mõnusat kohvi lõhna. Theresa oli käinud väikeses poes ja ostnud väikeseid kohvipakikesi. Ta keetis vee ja valas selle tassi, kus see siis kohvipuruga segunes.
"Kat..." sosistas Theresa ja astus uksest vaikselt sisse.
Kell oli umbes üksteist hommikul ja seegi oli juba liiga palju. Koolihommikutel tuleb ärgata umbes kaheksast ja kui sõbranna oma unerütmi valeks keerab, on tal homme hommikul tõsiselt raske.
"Katrina, palun tõuse üles."
Tüdruk keeras ennast vaikselt teisele küljele ja avas silmad.
"Kohvi?" küsis ta esimese asjana ja nuusutas õhku.
"Ma tegin sulle... See pole võib-olla see millega sa harjunud oled, aga selles on vähemalt kofeiini ja see peaks su üles äratama," muigas Theresa ja ulatas Katrinale tema tassi.
"Kohvilõhn äratab mu alati üles... See on kusjuures üks mu lemmiklõhnadest," tõusis Kat istuli ja võttis lonksu kuumast joogist.
"Homme algab kool... Ja kuna praegu pole enam õhtu, kus me olime tavainimesed, võin ma sinult küsida, kas meil peaks vaja minema mingeid koolitarbeid või saame me Akadeemiast...?" päris Theresa ja istus voodiservale
"Saame Akadeemiast, aga raamatuid peame ise ostma minema... Nimekirjad saame homme," vastas Kat ja vaatas õue.
"Vihmane... Sügis on meieni jõudnud..." lausus ta napisõnaliselt ja kurva häälega.
"Ma vihkan pimedat aega..." vastas Theresa selle peale. "Kas sulle helistatakse täna?" küsis ta siis, vihjates politseile, kellega Katrinal nüüd probleeme on.
"Jah... Ma ei tea... Võimalik, et nad ei helistagi," vastas Kat.
"Kui sa tahad minuga kaasa tulla, siis tule, aga mina kavatsen nende naabrite ees vabandama minna..." tõusis Theresa püsti.
"Ma kahtlen, kas ma üldse tahan majast lahkuda... Mul on nii sitt olla..." oigas Katrina ja Theresa lahkus muiates magamistoast.

"Püha ristivägi!" sosistas Theresa iseendale.
Naabrite puitmaja uksele oli keegi suurelt grafitiga kirjutanud "Fuck those Elements". Keegi kellele ei meeldi samuti, et ta on Elementidega seotud või oli see keegi olnud väga purjus.
Theresa peaaegu jooksis soditud ukseni ja koputas sellele närviliselt. Uks avati, seal seisis üks umbes kuuekümne aastane naine. Majast seest oli kuulda koera haukumist.
"Tere!" naeratas Theresa, oskamata midagi muud öelda.
"Tervist!" vastas naine ja jäi huviga seletust ootama.
"Ma tahtsin vabandada... Eilse märatsemise ja selle sodimise pärast..." näitas Theresa ukse peale.
"Ma loodan, et te saate õiglase karistuse, noor preili," oli naine kuri, isegi pärast seda, kui Theresa oli vabandanud.
"Vaadake... Mina ei osalenudki sellel peol... See oli mu sõbranna, kes selle korraldas ja asjad läksid lihtsalt veidi käest ära... Kas te saate meile andeks anda?" muutus Theresa närviliseks, ta oli lootnud, et vestlus läheb lihtsamalt ning naaber andestab talle ja Katrinale.
"Ei ole vaja siin seletama tulla... Tehtud, mis tehtud. Teie ei saa enam seda parandada," vastas naine õelamalt, kui Theresa arvanud oli.
Naise selja tagant ilmus välja suur Husky tõugu koer. Koer surus ennast vanuri selja tagant välja ja jooksis Theresa jalge juurde tervitust ootama.
Tüdruk kükitas ja paitas koera, suu naerul ja sel hetkel voogas temasse kuskilt rõõmutunnet, mida ta juba mitu päeva tundnud polnud.
"Hea küll... Ma vabandan veel siiski sellepärast ja ma siis lahkun... Vabandust!" tõusis Theresa püsti ja hakkas lahkuma.
"Noor preili..." hüüdis naaber talle järele.
Theresa pööras tagasi maja poole.
"Ärge selle pärast enam muretsege... Sa oled tubli laps täis rõõmu. Unusta see uks," naeratas naine ja lehvitas Theresale, kes juba tagasi maja poole lippas.

SaladuslikWhere stories live. Discover now