Saladuslik

28. "Sa teadsid sellest?"

Ütlen Teile kõigile lihtsalt informatsiooniks, et raamatu lõpp on valmis ja viimane osa peaks üleval olema 23. septembril. Aitäh, et oled siiani mu raamatut lugenud!

Tahan siia osa juurde lisada ka selle loo. Minul tõi see igatahes pisara silma...
_____

Mõned päevad olid veel koolini. Theresa uudistas linnas ringi ja veetis perega aega.
Katrinaga oli suhtlus väiksemaks jäänud. Sõbranna ei tahtnud temaga suhelda ja hoidis eemale. Tüdruk oli tema peale ilmselgelt solvunud. Oli ju Theresa teinud lubaduse, et õpib Akadeemias samuti kaks ja pool aastat.
Akadeemia asenduskool, kui nii võib öelda, oli vana tantsukool Londonist veidi väljas. Seal pidavat olema väike küla, kus unarusse jäetud kool asus. Igal nädalavahetusel sõidutatakse õpilased bussiga Londonisse tagasi, et nad saaksid linnas omi asju ajada. Esmaspäeva hommikul sõidutatakse nad uuesti kooli tagasi. Kes muidugi tahtis võis kooli ka nädalavahetuseks jääda.
Simon, keda Theresa polnud juba umbes kolm päeva näinud, ilmus hotelli ja palus tüdrukult vabandust. Ta olevat arsti juures käinud ja talle tehakse uuringuid, seoses mäluprobleemiga.
Jace'i polnud pildil ja Theresal oli sellepärast ainult hea meel. Ta ei tahtnud kutti näha. Millegipärast lootis tüdruk kogu reisi ajal, et ta on siiski heade poolel. Nagu näha see nii siiski polnud.

Lucy matused polnud nagu tavalised matused. Päike paistis tulitavalt. Mustad riided olid täielik piin. Siin polnud palju inimesi. Jutlustajale polnud palju tööd jäetud ja kõik, kellega oli kokku lepitud said oma mälestuskõne pidada.
"Theresa, sa peaksid järgmine olema," sosistas ema.
"Ema... Ma ei taha..." hakkas tütar kartma.
"Theresa..." imestas vanem ja vaatas tüdrukut suurte silmadega. "Ära hakka nüüd."
"Ma tõepoolest ei suuda..." sõnas Theresa, pisarad silmis.
Katrina oli oma jutu lõpetanud ja hakkas Theresa juurde tagasi tulema, kui nägi, et ta vaidleb oma emaga millegi üle. Ta kõndis inimeste ette tagasi, võttis taskust telefoni ja pani mängima loo, mis oli originaalversioon remixitud versioonist, mille järgi olid nad Miamis tantsinud. Theresa võpatas ja kõndis Katrina juurde. Sama tegi ka Thomas. Thomas ja Katrina kallistasid.
Varem oli neid olnud seitse, nüüd on neid poole vähem. Charlotte ja Jace Leekidega, Ollie oli vigastatud ja Lucy...
Tantsu stiil oli olnud hip-hop, millegipärast oli see kava imiteeritud contemporary jazzi liigutustest ja kui neid veidi pehmemalt teha, sai tõsiselt ilusa jazz kava. Surnuaias tantsimine polnud siiski kõige õigem mõte, aga see oli õigel eesmärgil.
"Lucyle meeldis tantsimine..." ütles Theresa enne kui ta Thomase ja Katrina tantsimisega ühines.
Lucy oli alati olnud Theresa kõrval. Kui Theresa silmarõõm kolmandas klassis ei tahtnud tüdrukuga mitte mingit tegemist teha, oli Lucy see, kes pühkis õe pisaraid. Kui Lucy poiss-sõber Jack oli tüdruku maha jätnud, oli jälle Theresa see, kes Lucy pisaraid korjas.
Lõputud õhtud Tartus, aknalaua peal istudes ja kaarte mängides, olid tüdrukud vähemalt kolmsada korda naeru kätte suremas.
Lucy sai ka Kaya ja Sybiliga väga hästi läbi. Missest, et vanusevahe oli kaks aastat. Nemad ei teadnud veel, et Lucyt polnud enam... Kuidas nemad uudise vastu võtavad?
Isegi siis, kui Theresa sai teada, et Lucy polegi tegelikult tema õde, ei muutnud see suhtumist. See muutis nende sidet aina tugemataks.
Kus olid Lucy päris vanemad? Lucy polnud kunagi välja näidanud, et ta neid igatseb. Ta hoidis oma tunded, soovid ja jutud alati tahaplaanile. Eesotsas oli alati Theresa. Nüüd, hiljem sai ta sellest alles aru.
Sel hetkel ei osanud ta tõepoolest märgata neid vaikseid pilke, mida vanemad Lucyga jagasid. Neid nutetud salvrätikuid, mis tüdruku voodi kõrval hommikul maas olid. Tema vanemad... Vastutustundetud, nagu Theresa ja Thomase vanemad.
Inimest on lihtne ära saata maisel viisil, aga mälestustest ja südamest ei ole kedagi mitte kunagi võimalik kustutada.

Theresa vajus nuttes murule. Katrina oli samuti tunnetele alla andnud ja nuttis.
"Lucy polnud su õde..." sõnas Kat. "Aga ma olen kindel, et side teie vahel oli nagu õdedel. Ma tunnen seda sama sidet meie vahel ka," naeratas ta läbi pisarate.
Theresale ei tundunud see sel hetkel kurja ja õela ütlusena, see oli pigem midagi leppimise sarnast, mida Kat polnud osanud õigesti väljendada. Tüdruk naeratas ja kallistas oma uut 'õde'.
"Kat..." ohkas Theresa. "Luba mulle, et kõik läheb veel hästi! Luba!" nõudis tüdruk.
"Ma ei saa ju..." alustas Kat kuid lõpetas kohe. "Ma luban!" surus ta huuled kokku ja kallistas Theresat uuesti.

Palav ja kinnine ruum. Theresa ei saanud kapi sahtlit lahti, et sealt Kati fotoaparaat välja võtta. Ta tiris ja tõmbas sahtlit aga see ei tahtnud lahti tulla.
"Theresa, me peame minema!" karjus Simon ukse pealt, kes jälgis lähenevat tulekahju.
"Oota, ma ei saa seda siia jätta!" vastas Theresa, kelle keha oli valdamas paanika.
Sel hetkel tuli sahtel lahti ja tüdruk kukkus pikali, sest ta oli seda nii kõvasti tõmmanud, et ei suutnud oma hoogu peatada. Sahtel oli küll lahti kuid lõpmata pikk ja veeres kapirataste peal pikalt, nagu polekski see kapist tulnud, vaid hoopis seinast kapi taga.
Theresa tõusis püsti, et Katrina kaamera haarata, kuid sahtlis polnud seda. Seal oli inimene.
Söestunud ja põletushaavadega tüdruk. Lucy.
Theresa karjatas ja kukkus uuesti pikali, üritades ukse poole roomata, kus ootas teda Simon.

Theresa karjus ja tõusis istuli. Järjekordne õudusunenägu. Ta vaatas kella. 6.57 polnud liiga vara üles tõusmiseks.
Tüdruk hõõrus silmi ja haigutas. Ta polnud viimasel ajal üldse magada saanud. Õudusunenägudest olid saamas luupainajad.

"Hei, tirts," naeratas Thomas Theresale, kui tüdruk treppidest alla kööki vuhises.
"Hei," vastas õde väikese naeratusega.
"Oota," peatas poiss ta. "Ma ei taha sellist naeratust," lausus ta, kulm kortsus.
"Tom... Mul pole tuju..." pööritas Theresa silmi ja lükkas venna oma tee pealt.
"Proovi veel kord," palus Thomas.
Theresa ajas naeratuse läbi õrna viha siiski kõrvuni, kuid hetk hiljem oli ta jälle mossis.
"Tubli laps."
"T!" hüüdis eemalt Katrina.
Ta jagas laiali mingeid lillasi lipikuid.
"Kas sa palun aitaksid mul need laiali jagada," andis ta Theresale kätte portsu kutseid.
"Mille jaoks?" küsis tüdruk.
"Kool hakkab ülehomme. Pidu on vaja korraldada," naeris ta ja andis järgmisele inimesele kutse.
Theresa luges kutset, kus peal seisis info peo kohta. Sinna ei oodatud kedagi, kes oleks olnud noorem kui 18 aastane või vanem kui 25. Seega jäid välja kõik nooremate klasside õpilased ja ülempiiriks oli lõpuklass.
"Mul pole väga peo tuju..." hakkas Theresa vastu.
"Küll sul selleks hetkeks on. Aita mul vähemalt need laiali jagada," palus Kat.
Kuidas said kõik igapäevatoimetusi juba teha? Isegi nädal polnud veel möödunud sellest, kui Lucy suri.
Tüdruk hakkas vastu tahtmist lipikuid jagama.
"Kõik ei ole ju siin, mõned ööbivad mujal," küsis Theresa, tahtes teada saada, kuidas info teisteni jõuab.
"Sellega tegeleb Thomas," noogutas Kat peaga poisi poole.
"Sa teadsid sellest?" imestas Theresa.
Thomas tõstis käed andekspaluvalt üles.
"See on alati olnud. Kooli alguse puhul," kaitses poiss ennast. "Vastates su küsimusele, ma saadan unenäo teistele, siis saavad nad ka teada, et pidu on tulemas," lausus Thomas.
"Kus ema ja isa on?" oli õel juba järgmine küsimus varuks.
"Nad lendasid Eestisse tagasi," vastas vend napisõnaliselt.
"Vahepeal ma lihtsalt tahaks neile vastu vahtimist virutada," lausus Theresa ja ulatas punaste juustega tüdrukule kutse, kes teda peale lauset imelikult vahtima jäi.
"Vabandust, ma ei rääkinud sinuga," naeratas tüdruk. "Nad on nii vastutustundetud," rääkis ta edasi.
"Ma tean, mida sa mõtled," nõustus Thomas ja hammustas oma õunast tüki.
"Mis sa arvad, äkki me polegi päriselt nende lapsed?" jäi Theresa seisma, et oma mõttelõnga edasi kerida.
"Kust su võimed siis tulid?" turtsatas poiss naerda. "Ma arvan, et neil on lihtsalt oma aega vaja. See, et Lucyga nii läks... Nad ilmselt ei tahtnud siin enda murdumist näidata ja lahkusid," andis ta asjale loomuliku seletuse.
"Jah, sul võib isegi õigus olla."