Saladuslik

Saladuslik - 6. osa

Lucy, Thomas ja Theresa istusid autosse. Et lennukile jõuda pidid nad ju Tallinnasse sõitma. Öösel kell 2 jõudis grupp lennujaama.

"Thomas! Sa leidsidki ta!" hüüsis üks poiss check-in'i laua juurest.
"Jah, see polnudki väga raske, kui meid ühte klassi pandi." vastas Thomas talle.
"Saa tuttavaks, need on Lucy - Õhk ja Theresa - Elekter." ta näitas käega õdede peale.
"Kat tuleb kohe. Ta läks vetsu vist." ütles poiss, vihjates sellele, et nendega on kaasas veel keegi.
"See on Ollie, ta on Vesi. Ma kutsusin ta kaasa, sest ta on üks ainukesi Elemente Eestist. Või pigem kutsusin ma kaasa kõik Elemendid siit Eestist. Teie pere ja Ollie pere olete ainsad. Katrina kutsutakse Kat ja Ollie on õde ja vend." ütles Thomas, seletades kiirelt ära kõik vajaliku.
"Tere." ütlesid Theresa ja Lucy viisakalt.
"Ma olen tagasi!" hüüdis tüdruku hääl seltskonna selja tagant. See oli järelikult Kat.
"Mina olen Katrina, võite mind Kat'iks kutsuda. Ma olen samamoodi Vesi." ütles pikkade blondide juuste ja siniste silmadega tüdruk lõbusalt.
"Meie lennuk läheb poole tunni pärast. Ma tegin meile check-in'i ära juba, niiet me võime minna." ütles Ollie.
"Lähme siis!" ütles Thomas.
Neil polnud kellegil palju asju kaasas. Theresa pidi kodus poole tunniga koti pakkima ja ta võttis kaasa ainult seljakoti. Teised olid sama teinud, sest kõigil olid seljakotid. Kotis olid Theresal ainult kaks komplekti riideid, telefonilaadija, raha ja see oli põhimõtteliselt kõik. Nad sõidavad Ameerikasse ja sealt otse Londonisse õpingutele.

Lennukis olid kahesed kohad. Theresa istus Katiga, Lucy Olliega ja Thomas istus mingi väikse poisiga, keda seltskond ei tundud. Kat tundis, et see oli perfektne aeg üksteist tundma õppida. Kui lennuk startis hakkasid tüdrukud üksteiselt ringiratast küsimusi küsima.
"Kui vana sa oled?" küsis Theresa esimese küsimuse Katilt.
"Üheksateist. Mul on kevadel sünnipäev. Kakskümmend tuleb varsti ära." vastas Kat lõbusalt. Theresa tundis tüdrukust õhkamas ülimat positiivsust ja see meeldis talle.
"Ise? Vist kaheksateist ma pakun?" arvas Katrina.
"Ei tegelt veel seitseteist. Saan umbes nädala pärast kaheksateist." ütles Theresa.
"Aga...? Kuidas?" küsis Kat imestunult.
"Ma ei tea, Thomas lihtsalt ilmus ükspäev mu klassi ja siis oli ta mu unenäos. Nad vajasid mind nagu ma aru sain. Kuigi ma pole veel oma ülivajalikkusele pihta saanud. Ma olen külle Elektriline aga..." rääkis Theresa.
"Oota?! Sa oled Elektra? Ja sa pole pihta saanud miks sind vajatakse?" küsis Kat liigagi jahmununa.
"Ma sain heal juhul üldse sellest asjast mingi 4-5 päeva tagasi teada, ma pole veel isegi aru saanud, et see on päris." ütles Theresa, üritades ennast kaitsta.
"Okei, mul võttis see vähemalt aasta aega, et ma üldse millestki aru sain. Sul vist ikka päris hea pea, et sa juba kolme päevaga nii palju mõistad." tegi Kat nalja.
"Okei, järgmine küsimus. Millega sa vabal ajal tegeled?" küsis Theresa.
"Tantsuga tegelesin. Ma olin oma trupis esitantsija, aga siis kui ma Londonisse pidin sõitma, tuli mingi bitch ja sai mu koha omale. Tagasi tulles ei tahtnud treener mind isegi truppi tagasi, sest ärasõitmisest peab meil ette teatama. Nüüd olen ma vähemalt trupis tagasi." rääkis Katrina.
"Mis stiil?" küsis Theresa.
"Ballet." ütles tüdruk ja tõstis jala sirgelt kahe istme vahele üles.
"Pane ära, meid visatakse välja!" naeris Theresa.
"Kuhu neil meid visata on? Alla või?" tegi Kat nalja vastu. Tüdrukud hakkasid mõlemad naerma. Theresa tundis ennast juba Katiga väga hästi. 'Meist saavad head sõbrad' mõtles Theresa.
"Kuidas teil seal taga läheb?" küsis Kat Ollielt ja Lucylt.
"Täiesti okeilt kusjuures. Kui välja arvata teie itsitamine. Ma ei tea kuidas ma need ülejäänud tunnid siin vastu pean." hakkas Lucy naerma.
"Kuule, ära ole nüüd kuri. T on ainus, kes esimest korda läheb. Tal vaja ju natuke tundeid maandada ka." naeris Ollie. Theresat kutsus ainult üks inimene selle hüüdnimega. See oli Sybil. Ta oli sõbrannad täielikult unustanud. Vanemad on loodetavasti piisavalt mõistlikud ja mõtlevad Kayale ja Sybilile midagi välja.

Peagi otsustas seltskond teha väikse uinaku ja lennukis kustutati ka varsti tuled. Stjuardessid tõid tekke ja patju.

Lennuk maandus Eesti aja järgi Miamis kell 11 hommikul. Lennukist välja astudes tundis Theresa uuesti suve. Siin oli tõsiselt soe, võrreldes sügisese Tartuga. Taevas oli pime. Ajavahega on neil nüüd küll raske ära harjuda. Thomas tõmbas seltskonna kiirelt mingist uksest sisse. Põhjuseks: vaikselt liikumine teeb head. Pigem oli see nagu spiooni mängimine.

Uksest sisse astudes oli tunda bensiini lõhna. Keegi ei öelnud ühtegi sõna. Igal pool olid tünnid ja nad läksid nende vahelt läbi. Thomas kõige ees, siis Kat, Lucy, Theresa ja viimane oli Ollie. Järsku kadus Thomasel pind jalge alt. "Rahu! Siin on trepp!" hüüdis ta vaikselt, sest kõik tahtsid teda kohe päästma joosta. Pimeduses võttis Ollie Theresa selja tagant välja telefoni ja lülitas sisse taskulambi. Trepid olid järsud ja kõrged. Alla jõudes liikus seltskond aina edasi.

Tunnel näis olevat lõputu, kuid mõne aja pärast oli näha väikest valguskiirt, mis tuli ennetatavasti ukse alt. Sealt kostis inimeste jutustamist. Bensiini hais läks aina tugevamaks ja Theresa ei suutnud enam varsti vastu pidada. Ukseni jõudes piilus Thomas sealt sisse ja kükkas siis ukse lahti. "Me peame siit läbi minema, kui me tahame oma ööbimiskohta jõuda." ütles ta seljataha. "Mingit muud teed pole või?" küsis Theresa hoides salli näo ees, sest hais oli tappev. "Tahad ellu jääda või ei? Tuli võib Ameerikas iga nurga peal vastu tulla." kurjustas Ollie. "Kõik on korras Theresa, ma olen ka siin..." julgustas Kat. "Okei aga siis palun kiirelt." nähvas Theresa, sest ta tõesti ei tahtnud rahvast läbi minna.

Muusika mängis ja inimesed tantsisid. Ollie, Kat, Thomas, Lucy ja Theresa liikusid kätesti kinni rahvasummast läbi. Järjest, et keegi ära ei kaoks suunas Thomas grupi rahvast läbi. Kui nad olid ruumi teise nurka jõudnud, tuli neile vastu mingi võõras naine. "Kõik, kes sisenevad peavad ära sööma selle..." ja punaste juustega naine ulatas neile kandiku peal mingi punase kreemiga küpsised. "Me tegelikult ei tulnud siia olema, me peame lihtsalt siit läbi minema..." ütles Lucy, kes polnud pikalt midagi rääkinud. "Ma ütlesin KÕIK, kes sisenevad!" muutus naine vihaseks. Ta lükkas kandiku Thomasele näo ette ja poiss tõmbas ennast eemale, et mitte pihta saada. Kat haaras kiirelt küpsise ja pistis selle suhu. "Kat!" hüüdsid kõik peaaegu nagu ühest suust. Tüdruk oli küpsist juba hammustanud: "See ei tee teile midagi." ütles ta täis suuga. Järgmine, kes küpsise haaras oli Ollie. Siis Lucy. Kandikul oli veel kaks küpsist. Thomas ulatas ühe Theresale. Vaatas siis tüdrukule silma ja pistis küpsise suhu. Seda tegi ka Theresa. Maitsel polnud muidu vigagi, kui välja arvata see, et küpsise punane osa kõrvetas suud. Kat oli sellest juba üle saanud ja hakkas ukse poole liikuma. Ollie järgnes talle. Nad liikusid treppidest üles, sest arvatavasti oli seltskond maa all. "Siin võiks lift olla." ütles Kat. Kõik jõudsid turvaliselt treppidest üles,

Nad olid jõudnud mingile kõrvaltänavale. Kat, kes kõige esimesena üles jõudis vaatas ringi ja hakkas järsku lõbusalt itsitama. "Kuulge, kas me ei võiks tagasi alla minna? Tahaks tantsida..." ja tüdruk tegi paar tantsuliigutust. "Jaa kuulge lähme tagasi, ega see meile halba ei tee." julgustas Lucy teisi. Thomas vaatas mureliku näoga Theresa poole. Küpsistes oli midagi, mis pani nad tahtma pidutseda. Need kõrvetasid ja olid kaetud punase kreemiga.

Muusika täitis ruumi ja seltskond lõbutses. Neile pakuti veel küpsiseid ja need võeti suure jah sõnaga vastu. Thomas tundus ainult kuidagi vaikne. Umbes tunni pärast tuli see sama naine ja pakkus neile veel küpsiseid. Seekord ei kahelnud keegi ja alles pärast söömist sai Theresa aru, et need polnud samad küpsised. Järsku ilmus kuskilt välja Kaya. "Sa petsid meid kõiki!!" karjus ta Theresale näkku. "Miks sa meile midagi ei öelnud?" karjus Sybil, kes oli ka kuskilt välja karanud. "Kuidas te siia saite?" küsis Theresa uimaselt. Ta jalad muutusid raskeks ja liikumine purjus inimese omaks. "Räägi oma sõbrannadele kõik välja!" hüüdis kuskilt Thomas. See tundus tüdruku jaoks nii reaalne. Jalad olid aina raskemad. "Oled nüüd õnnelik?!" küsis Kaya karjudes. Theresa kukkus kõhuli. Inimeste jalgade vahelt paistis talle ta klassijuhataja nägu. "Oleks võinud vähemalt õppetöö lõpetada." ütles ta Theresale sosinal. Keegi lõi teda jalaga kõhtu ja Theresa oigas valust. Hingata oli raske ja silme eest läks mustaks. Sybili, Kaya ja Thomase hääled kumasid ikka tema peas. Hüsteeriast hakkas tüdruk nutma ja hoidis kõvasti kõhust kinni. Keegi lõi teda jalaga pähe, hääled lõppesid, hingamine tuli tagasi. Ta uinus ruumi põrandal, inimeste vahel.