Saladuslik

Saladuslik - 7. osa

Ema istus voodiäärel, ta rääkis midagi tüdrukule, kes voodis nuttis. Tuba oli tuttav. Theresa oli siin varem olnud.

"Ära karda. Nad ei tule tagasi. See oli ainult unenägu." lohutas naine last. Tüdruk keeras näo seina juurest ja vaatas emale otsa. Sellel hetkel mõistis Theresa, et see oli tema ise. Ainult väga-väga mitu aastat tagasi.

"Oled sa kindel?" küsis väike Theresa nuuksudes. 17 aastane tüdruk ei mäletanud sellest midagi. Ju siis oli ta olnud liiga väike, et aju selle oleks saanud ära salvestada.

"Jah, isa ajas nad minema." lausus ema.

"Sellel tüdrukul olid mustad juuksed, ta ütles, et kui ma nendega ei ühine, siis...siis..." tüdruk hakkas uuesti nutma. Ema silitas tüdruku pead.

"Ürita nüüd magama jääda." ütles ema. Ta tõmbas väiksele Theresale teki peale ja lahkus toast, jättes tule põlema. Sulges ukse ja toas oli seejärel vaikus. Theresa läks endale lähemale. Vaatas tüdrukut ja mõtles, miks just nende pere pidi Elementidega seotud olema. Miks just nemad? Nende elu oli iga hetk ohus.

Ukse tagant oli kuulda mehe ja naise juttu. Räägiti vaikselt, vist selleks, et Theresat mitte äratada.

"Me peame ta Cold'i juurde viima. Ta ei tohi seda mäletada!" lausus naisterahva hääl, ema. Kes on Cold?

"Ta on alles viiene. Cold ei saa ta mälu kustutada!" ütles mees, tema hääl oli närviline. Väike Theresa oli järelikult viie aatane olnud.

"Jah, aga ta ei saa selle teadmisega praegu elada. Ta ei tohi Elementidest midagi teada." ütles ema.

"Kui Cold ta mälu kustutaks, kustuks ka kõik eelnev." lausus isa.

"Laste aju polegi võimeline enne viiendat eluaastat midagi salvestada." üritas ema isa ümber veenda.

"Kuradile see Caylah! Pidi ta meie väiksele Theresale ligi tikkuma?!" sõnas isa peaaegu karjudes. Kes on Caylah? Ja kes Cold? Mis mälu kustutamisest räägiti?

"Laseme tal praegu magada, arutame seda asja hommikul." lausus ema ja sellega lõppes jutt. Miks Theresa sellest unenäost midagi ei mäletanud? Võib-olla oligi see Cold ta mälu kustutanud. Kuidas see üldse loogiline oli? Miks vanemad üldse arvasid, et Theresa seda veel mäletab ja seda oluliseks peab. Lapsed unustavad unenäod ju üpriski kiirelt.

Theresa tahtis vastuseid. Kurgus iiveldas ja kõhus keeras. Seda infot oli korraga liiga palju, ta ei suutnud seda korraga vastu võtta. Elemendid, unenägu, Ameerika, London, see kahtlane keldriklubi, küpsised, Thomas, uued inimesed... Theresa vajus sügavasse unne.

Silmad avanesid vaikselt, valgust peaaegu polnud. "Ta on ärkvel" sosistas keegi. Käed olid selja taga nööriga posti küljes. Suu ei olnud kinni teibitud, nagu Theresa esialgu aimas. Ta hakkas õhku ahmima. "Mis minuga juhtus?" küsis ta veidi vaiksemal häälel.
"Ära muretse..." lausus Kat, kes oli Theresa selja taga. Tal olid ka käed samuti kinni. Theresa pööras pilgu uuesti enda ette ja nüüd nägi ta ka teisi. Thomas, Lucy, Ollie. Kõik olid postide küljes nööridega kinni.
Postid olid ruudukujulised, pikad ja betoonist. Ruum oli mingi laohoone. Aknad olid suured ja põrand tolmune.

"Kas sa nüüd mäletad, millal mind esimest korda nägid?" küsis süsimustade juustega tüdruk. Ta kõndis laoruumi kaugeimast servast Theresale lähemale. Tüdrukuni jõudes kükitas ta ja hakkas rääkima.

"Ma olen Caylah."

Theresa ei mäletanud temast midagi. Võib-olla nii oligi parem. Mida kõike oli Caylah võinud Theresale teha? Võib-olla olid vanemad ta tõepoolest selle Cold'i juurde viinud ja ta mälu kustutada lasknud.