Oops! This image does not follow our content guidelines. To continue publishing, please remove it or upload a different image.
Ma värisesin ülekere, kui Reanna Gaeli auto palee tagumise sissesõidutee lõpus kinni peatas. Ta pöördus mind murelikult kortsus kulmul vaatama ja ma kuulsin peaaegu tema ütlemata sõnu, aga ta sirutas kõigest käe välja ja pigistas minu oma nii kõvasti, et igal muul juhul oleksin karjatanud.
Eelmine kord siin käies olin saabunud teenijate sissepääsust, kuid kuna seekord oli mul printsi volitus, lasti meid ametlikust väravast sisse (küll tagumisest, sest kardeti paparatsosid). Ma nägin eemal lossitrepil seisvaid mehi, kellest esimesena tuvastasin ma Renardi ülemäära ülbe seismisviisi. Temast samm tagapool paistis olevat Carlos ja tema kõrval ei keegi muu kui Damien. Ma kartsin neid kõiki, ma ei tahtnud autost välja astuda.
Mulle oli pakutud, et mulle saadetakse limusiin järgi, aga isegi mõte sellisest saabumisviisist ajas mul südame pahaks. Üllataval kombel oli see Reanna, kes pakkus, et mind sõidutab. Kuna tal polnud aga autot, pani Waleska ette, et varastame Gaeli oma. (Viimane polnud sellest küll erilises vaimustuses ja ma teadsin, et kui kooli naasen, ootab mind vihast vahutab juuratudeng, kes peab mulle pika loengu isiklikust omandist ja varguseks klassifitseeritavatest "laenamise" juhtudest.)
"Noh," ütlesin, kui ma nägin, kui närviliseks mõni trepil muutumas oli, tammudes jalalt jalale ja käsi plaksutades, "ma siis lähen vist."
Reanna noogutas. "Edu sulle. Ja, Donna, ära muretse, kõik läheb hästi. Ja kui ei lähe, siis ma luban sul selle suure riigi printsile tooliga pähe virutada ja minema joosta."
Naeratasin. "Sobib."
Reanna nõjatus mulle lähemale, et mind kallistada ja avas tagasi tõmbudes mu turvavöö. "Mine nüüd, näeme hiljem."
Noogutasin talle kõigest, mu kõris oli liiga pitsitav tunne. Avasin autoukse ja hüppasin välja enne, kui põnnama lööda jõudnuks. Mulle kõndis vastu ametlikus paleevalvuri vormis noor mees, kes mu ees sügavalt kummardas. "Preili Lebedeva, palun järgnege mulle, ma juhatan teid Nende Kõrguste juurde." Ta viipas käega palee poole, et ma hakkaksin tema ees kõndima.
Jumal küll, mõtlesin jalg jala ette sundides, miks ma ei võinud hoopis kellegi temasugusega magada? Miks ei võinud see olla keegi tähtsusetu, keegi, kellel ei oleks sellest suurt midagi, keegi, kelle puhul sellest ei oleks potentsiaali saada rahvusvahelist skandaali? Miks pidi see olema mingi igavene prints?
"Donna!" hüüatas seesama prints kaks astet korraga võttes minu juurde tormates. "Mul on tõesti hea meel sind näha!" Ta naeratas mulle seda oma kõige võluvamat, hingematvamat naeratust, mis virutas mulle nagu maksahaak otse kõhtu ja ma tahtsin selle jõulisusest kronksu tõmbuda. "Aitäh, Fabian," pöördus ta minu kõrval seisva valvuri poole, kes kummardas ja tagasi vaatamata lahkus.
Renard mõmises midagi nina all, kui ei mina ega Damien tükk aega midagi ei öelnud. "Damien," ütles ta tervalt, "mis sa vahid seal nagu arulage kartul? Kas Donatella ei tulnud siia mitte asja pärast?"
Justkui end transist välja raputades nähvas Damieni pea venna poole ja ta punastas. "Vabandust," pomises ta ja ulatas mulle käe, millest ma kerge pearaputusega keeldusin. "Tule palun minuga, doktor Martinez ootab meid."
Ta sirutas taas mu poole oma sõrmustatud helepruuni käsivarre, kuid ma keeldusin taas. Ta näis veidi pettunud, kuid viipas mu siis edasi ja ootas, kuni temaga kohakuti jõudsin, enne kui samuti kõndima hakkas. Ta ei üritanud tee peal kordagi minuga juttu teha ja ma olin talle selle eest tänulik - mu närvid olid nii üleskruvitud, et ma ei oleks suutnud piiksugi korralikke sõnu kuuldavale tuua.
Ja Damien näis samuti närviline olevat. Ta tõmbas pidevalt sõrmedega läbi juuste ja tema käed värisesid kergelt. Mulle meenus tahtmatult meie viimatine telefonikõne ja kui ebamugav tal olnud oli.
Ma oleksin midagi öelnud, kasvõi ise tema poole sirutunud, kuid just sel hetkel saabusime ukse ette, kus oli messingiplaat nimega "Henry Martinez".
"Naljakas nimi," kommenteerisin, kuigi kahtlesin, kas ta üldse arugi sai, mida silmas pidasin.
Damien naeris kiirelt ja närviliselt, viibates kergelt ukse poole. "Nojah," märkis ta, "doktor Martinez on pooleldi inglane. Ma ei imestaks, kui ta oleks mingi krahvi või kellegi poeg. Küll sa näed," lisas ta salapäraselt ja koputas uksele.
Kõlas väga väsinud ja üsna pahur, "Sisse!" ning Damien tõmbas ukse lahti, lastes mul enda ees siseneda.
Leidsin end lumivalgest puhastusainete järgi haisevast kabinetist, milles oleva üheainsa laua taga istus üks keskealine mees, kes kandis arstikitlit ja kelle näol oli musketärilik vunts. Meie sisenedes vaatas ta pahuralt üles ja sättis oma ninal istuvaid kuldraamiga prille, et meid üle nende ääre vaadata.
"Aa, Teie Kõrgus," märkis ta püsti tõustes. "Milline üllatus."
Damien kahvatus. "On või?" küsis ta jahmunult. "Ma mõtlesin, et meil on aeg kokku lepitud..."
Doktor Martinez tõi kuuldavale imeliku kõõksuva heli ja ma astusin sammu lähemale, kahtlustades, et ta on lämbumas, aga kui mees hetke pärast laialt irvitas, sain aru, et ta naeris. "Ma lihtsalt lollitan," ütles ta käega vastu omaenda õlga tagudes, nagu õnnitleks end suure saavutuse puhul. "Andke andeks, kõrgeausus, mul hakkab siin üksi päris igav, kui keegi kunagi viga ei saa."
"Ee..." Damien vaatas kahtlevalt minu suunas ja ma kehitasin õlgu, andes märku, et ma ei saa sellest nii-nimetatud doktorist sugugi paremini aru kui tema. "Noh, igatahes, see siin on Donna Lebedeva, seesama naine, kellest ma sulle rääkisin. Ta..."
"Hmm..." Doktor Martinez asetas prillid taas ninale ja kummardus mulle lähemale, kissitades mõtlikult silmi. "Nii, siin sa siis oledki."
Ma naeratasin kergelt, kuna mu kurgus oli liiga suur klomp ja ma ei oleks suutnud rääkida.
"Nii, Tema Kõrgus siin räägib mulle, et sa oled arstitudeng, on see tõsi?"
Noogutan. "Ma astun peagi südamekirurgia residentuuri," suutsin kuidagi öeldud saada.
Doktor Martinez ümises vaikselt, võttes laua pealt sinise aluse ja lappas sellel olevaid lehti. "Nii et ma oletan, et sa tead, kuidas isadustest käib?"
Noogutasin taas. "Jah."
"Siis on väga tore." Ta asetas kirjutusaluse tagasi laua peale ja suundus valge kapi poole. "Aga ma pean ikkagi protseduuri lahti seletama. Kui kaua sa oled rase olnud?"
"Kaks kuud ja kolm nädalat."
"Kui vana sa oled?"
"Kakskümmend kolm."
"On sul mingeid kroonilisi haiguseid? Võtad mingeid ravimeid?"
"Ei ja ei."
"Väga hea." Ta otsis kapist midagi ja pööras siis ümber, käes süstal ja vatipulk. "Isadustesti saab teha ka päris raseduse alguses, aga tollel on potentsiaali olla lootele ohtlik. Mitteinvasiivset isadustesti saab teha alates seitsmendast nädalast ja kuna sina oled juba üheteistkümnendal, siis valime selle." Ta peatus laua kõrval ja asetas kokkukogutud asjad selle peale. "Palun istuge," viipas ta mulle ja Damienile. "Nii, emalt kogutakse vajaminev DNA vereproovi abil, isalt võetakse põse siseküljelt proov. Kogutud DNA saadetakse laborisse, kust tulevad vastused harilikult ühe nädala jooksul. Kui isakandidaat on loote isa, siis tuleb laborist 99% tõenäosusega vastu, kui ei ole, siis 0%. Sellel kõigel on muidugi ka miinuseid. Näiteks kui ema kannab kaksikuid, ei ole võimalik isa kindlaks määrata, kuna ema veres hõljub kaks erinevat DNA-d ja laboritingimustes ei ole neid võimalik üksteisest eraldada." Ta sikutas endale kummikindad kätte ja jäi meid kahte äraootavalt vaatama, tumedad silmad kord minu, kord Damieni peal peatumas. "Kas on selge?"
Noogutasime mõlemad. Tundsin, kuidas Damien minu poole sirutus ja kõhklevalt mu käe juures peatus, nii et sulgesin selle väikese vahe meie käte vahel ja põimisin meie sõrmed kokku.
