Oops! This image does not follow our content guidelines. To continue publishing, please remove it or upload a different image.
Järgmine nädal aega möödus pingeliselt, kuid samas jahmatavalt rahulikult. Koolis oli ikka veel eksamiperiood, mille lõppu ma vaevu oodata jaksasin, nii et sain igal õhtul Edgardoga kokku, et koos korrata. Reanna oli aga võtnud endale pähe, et kuna ma olen rase, siis on iga viimanegi olukord mulle eluohtlik. See oli tüütu, aga ma tuletasin endale meelde, et ta tahtis parimat ja et ega temagi minust neis asjus väga palju rohkem ei teadnud (kuigi ise oli ta veendunud, et need kahtlased veebilehed, mida ta päevast päeva luges, olid teinud temast oma ala eksperdi).
Nii et kui Waleska kutsus mind endaga kaasa, et poest vajalikke asju osta, olin kohemaid nõus (kuigi Reanna väitis, et poeõhk mõjuvat lootele kohutavalt).
Eksamid ja rasedus olid mu viimasel ajal energiast täiesti tühjaks imenud, nii et võtsin tol päeval endale rohkem aega, et end valmis panna. Selle asemel, et piirduda ainult juuste kammimisega, otsustasin neisse kerged lained sisse keerata, ja tegin endale õrna meigi. Mul polnud eriti palju ilusaid riideid, aga mul oli üks Sara vana kleit, mille ta oli ostnud, aga ei olnudki kunagi kandnud - helesinine, õhuline ja väga kena. Kes teab, mõtlesin end peegli ees keerutades, ehk ei saagi ma varsti enam seda kanda. See mõte hirmutas mind rohkem kui mulle meeldinuks.
Mu korteriuksel kostus koputus ja ma haarasin oma õlakoti ning tormasin seda avama. "Tšau!", hüüdsin Reannale, kui jalanõusid jalgu panin. Ma ei oodanud ta vastust ära, enne kui ukse avasin ja selle sama kiiresti ka enda järel sulgesin. "Nii," ütlesin, naeratades minu ees seisvale üllatunud Waleskale, kes seisis, käsi endiselt koputamiseks õhus valmis, "lähme!"
"Ee..." tegi ta jahmunult, "...olgu?"
Noogutasin entusiastlikult ja haarasin ta küünarnukist. "Kuhu sul on plaanis minna?"
"Lihtsalt kaubamajja." Waleska polnud endiselt minu ootamatust käitumisest päriselt toibunud, kuid ta ei vahtinud enam mõttetühjalt enda ette. "Mul on vaja elutuppa lillepostament osta."
"Suurepärane!" hüüatasin. "Kas kõnnime?"
"Ee... ei. Gael sõidutab meid, ta otsib emale sünnipäevakingitust. On sul kõik ikka korras, Donna? Kas sa... kas sa sõid midagi imelikku?"
"Ei, olen lihtsalt rõõmus, et saan oma parima sõbrannaga koos aega veeta." Saatsin talle särava naeratuse.
"Ee... olgu, tore." Waleska astus kõnniteele ja osutas käega tumerohelise auto suunas, mis oli pargitud peatumiskeelu alasse (ja selline julges end juuratudengiks kutsuda!). "Kas sa tahad ette istuda?"
"Ei, istu sina." Pole tänu väärt, Gael! "Mul on vaja harjutada dramaatiliselt tagaistmel puhkimist ja nõudmist: "Millal me ometi kohale jõuame?!""
"Aa... okei." Waleska avas suu, nagu tahaks veel midagi küsida, aga otsustas siis selle vastu ja viipas auto poole. "Noh, hakkame siis minema."
