Oops! This image does not follow our content guidelines. To continue publishing, please remove it or upload a different image.
Seisatasin korteriukse taga, käsi lingil. Ma julenud edasi astuda, aga ma ei tahtnud ka tagasi minna.
Mina ja Reanna ei tülitsenud just sageli. Olime alati olnud kui sukk ja saabas - tegime kõike koos, rääkisime üksteisel iga viimase kui detaili endaga juhtunust, naersime ja nutsime koos. Aga see oli nende aastatega muutunud, mil me üksteist ei näinud. Mil tema kannatas Konstantini vägivalla all ja mina elasin oma unistust, õppides ajukirurgiks. Olin alati end natuke halvasti tundnud, et ma midagi ei teinud, kui nägin esimesi märke, mis viitasid sellele, et Konstantin on vägivaldne, eriti kuna ma teadsin, milline tema vend oli.
Hingasin sügavalt sisse ja lükkasin ukse lahti. Toas oli hämar, kuid ükski tuli ei põlenud. Mul tekkis imelik deja vu tunne, kui mulle eilne õhtu meenus, aga seekord ei istunud Reanna diivanil. Lukustasin ukse ja võtsin jalanõud jalast.
Kus ta olla võib?
Sain oma vastuse hetke pärast, kui võimalikult vaikselt kööki hiilisin. Reanna seisis kraanikausi ees, laua peale laotatud meditsiinikarbi sisu, ja näis parasjagu oma vasakul biitsepsil olevat sügavat haava puhastavat.
Ma pillasin oma koti maha ja ahhetasin.
Reanna pööras ehmunult ümber ja hetke vahtisime lihtsalt üksteisele otsa, kuni ta viimaks ohkas ja kurvalt naeratas. "Ma ei tahtnud, et sa teada saad," sosistas ta peaaegu liiga vaikselt. "Aga, nojah, mida ma nüüd enam teha saan."
Astusin sammu lähemale, suu üles-alla käimas nagu kuivale jäetud kalal. "Sa... kuidas? Kes seda tegi? Sa ju ei näinud Konstantini mitu kuud, kuni lahutus..."
"Noh, Kostya on võimukas mees, mis teha."
Kergus, millega Reanna siiani Konstantini hüüdnime kasutas, ajas mu iiveldama. "Oh issand, Renny..."
"Sellega on korras, Donna, kullake. Ta ei saa siin mulle enam midagi teha." Ta keeras uuesti ümber. "Vabanda mind veidikeseks, ma pean end natuke lappima."
"Ei." Asetasin käe tema omale ja muigasin. "Las ma ise, olen siiski arst."
Reanna turtsatas kergelt, kuid ma nägin tema silmades, kui tänulik ta oli. "Ei veel, Donnake, ei veel. Ei tasu ette rutata, sa oled veel vaid tudeng."
"Arstitudeng ikkagi."
"Ja sa õpid kirurgiks."
"Jah, ja mul oli päris mitu põhjalikku koolitust, kuidas haavadega käituda. Palun, Renny, palun luba mul aidata."
Ta vaatas mulle tükk aega silma, aga nähes, et ma ei kavatsenudki alla anda, ta ohkas ja noogutas. "Olgu siis. See kõik on sinu päralt."
Naeratasin. "Tore. Istu palun toolile."
Reanna tegi seda ja vaatas, kuidas ma töötasin. See oli minu jaoks natuke nagu lihasmälus, olin selliseid asju nii palju teinud. "Anna andeks, et ma sinuga niimoodi käitusin. Ma lihtsalt... oled sa tõesti... rase? Donna?"
Ma ei vastanud. Ma ei teadnud, kuidas. Olin nüüd juba kaks suurt teadaannet teinud, kaks korda öelnud seda, mida vaevu endale tunnistada julgesin. Mul oli nii paha tunne kõige pärast, mis toimus, et ma polnud kordagi mõelnud sellele, et minu sees kasvas reaalselt elu. Et ma saan päriselt beebi.
"Ma ei teadnud, et... ma ei mõelnud sellele, aga muidugi on sul Hispaanias peigmees. Ju ma siis arvasin, et sa ütleksid mulle." Ta jäi piiksatades vait, kui tema haava puhastasin. "Ma ei oleks arvanud, et seda sulle pean rääkima, aga kui mees ja naine üksteist väga armastavad, siis..."
"Jah, Reanna, ma tean."
"Ja nad ei pruugi küll tol hetkel tagajärgedele mõelda, aga on olemas kondoomid ja rasedusvastased tabletid ja..."
"Palun, Reanna, ära hakka."
"Ma lihtsalt... miks sa mulle ei öelnud?"
"Mis sa ise arvad? Sa just tulis Hispaaniasse, sul on niigi raske. Ja ma sain ise ka alles teada, ma polnud veel nii kaugele mõelnud, et ma peaksin... et see päriselt toimub. Kui ma aus olen, siis ei uskunud ma seni, kuni sa mulle kõrri hüppasid, seda isegi." Pidasin väikese pausi, enne kui häbelikult lisasin: "Ja mul pole peigmeest. See oli... üheöösuhe. Ma ei tea, kes isa on. Tean vaevu ta eesnimegi."
"Kuidas sa siis nii..."
"Me teeme kõik vigu." Vaatasin tema poole üles. "Kas pole?"
Kahtesesin öeldut otsemaid, aga juba oli hilja. Reanna hingas tervalt sisse. Ta läks näost surmkahvatuks ja pööras pea ära, lastes helepruunidel juustel näo ette langeda.
Mu süda tõmbus valusasti kokku. Ma ei olnud plaaninud talle haiget teha, aga see lihtsalt lipsas välja. "Renny..." hakkasin ütlema, aga mu õde puhkas järsku naerma. Suutsin teda vaid segaduses vahtida, kui ta muudkui naeris ja naeris ja naeris.
"Oh, Donna," ütles ta viimaks, pühkides põskedelt pisaraid.
"Mis on?" küsisin jahmunult. "Kas ma tegin sulle haiget? Mis juhtus?"
"Ma ei lahkunud," ütles ta, nägu nii äkitselt surmtõsiseks muutumas, et ma pidin pilgutama, et veenduda, et see oli päriselt nii. "Konstantin viskas mu välja. Mina ei teinud seda otsust, et ma jätan ta maha. Ma oleksin ilmselt igavesti tema juurde jäänud. Mina poleks lahkunud. Aga ta otsustas lihtsalt ühel päeval, et tahab lahutust, ja tõstis mu asjad ukse taha ning mul ei jäänud muud üle, kui lahkuda. Nii et sul on õigus, Donna, sina pole ainus, kes on vigu teinud." Reanna vangutas pead. "Ma teadsin, kes ta on, aga ma armastasin teda ikkagi."
Ma ei osanud midagi kosta. Ma olin Reanna pärast juba kuid mures olnud, enne kui Konstantini tõelise olemuse kohta kinnitust sain, aga kuulda sellist asja oli midagi nii ränka, et ma hakkasin samuti nutma.
Tõusin püsti ja viskasin käed ümber oma õe kaela, surudes näo tema juustesse. Reanna kallistas mind vastu, kõvasti-kõvasti, justkui kardaks, et ma kaon ta käte vahelt.
"Kõik on korras," sosistasin. "Nüüd on kõik korras, sa oled ohutus kohas."
"Sinuga on ka kõik hästi, Donna, kullake. Me mõtleme koos midagi välja - mina ja sina. Ja me saame hakkama."
