Oops! This image does not follow our content guidelines. To continue publishing, please remove it or upload a different image.
Ma olin koha peale tardunud ega suutnud ühtegi lihast liigutada. Ma oleksin pidanud midagi ütlema, midagi tegema, aga ma olin nagu kivikuju, võimetu kõnelema, võimetu tegutsema.
"Donna?" kordas Damien, seekord tugevalt, nagu toidaks minu vaikus tema sõnu. "Mis siin toimub? Miks sa Renardi kabinetis oled?"
"Damien..." hakkas Renard ütlema, aga Damien lõikas talle vahele: "Miks sa üldse siin oled?"
Sulgesin silmad, süda tagumas. Ma teadsin, et ta ei taha mind näha. "Ma..." Neelatasin. "Mul on vaja sulle midagi öelda."
Renard hingas tervalt sisse, justkui oleks see just asi, millest ma rääkida ei tohi.
"Jah, palun ütle mulle," nähvas Damien, äkitselt vihane, kuid mitte õel. "Ma tahaksin väga teada."
"Kas me saaksime rääkida..." Heitsin kõrvalpilgu kergelt kahvatu Renardi poole, kes mu silmi vältis. "... kusagil mujal?"
Damien noogutas. "Olgu. Aga enne tahan ma teada, miks sa esimese asjana Renardi juurde jooksid ja mitte minu?"
"Ma kutsusin ta siia," ütles Renard rahulikult. "Sa tunned ju mind, minu ülesanne on uurida igat ohtu, mis meie perekonnal olla võib."
"Ohtu?" sisistas Damien. "Millist ohtu Donna meile kujutada võib? Ta on..."
Renard vangutas pead. "Seda pead sa Donatellalt endalt kuulma."
Damien hingas sügavalt sisse-välja, silmad suletud, avas need mõne hetke pärast ja ulatas mulle oma sõrmuseid täis käe. "Tule," ütles ta ja kuigi ma nägin, et ta oli siiani vihane, olid tema silmad õrnad ja ta üritas isegi naeratada. "Saame minu toas rääkida."
"Peaasi, et te räägite," ütles Renard vaikselt, "mitte ei tekita probleeme juurde."
Damien saatis talle mürgise pilgu. Ta tõmbas mu püsti, kui tema käest kinni võtsin ja lasi sellest hetke pärast kohe lahti, nagu mu nahk põletaks teda. "Palun järgne mulle," pomises ta pea kuuldamatult.
Vaatasin veel viimast korda üle õla Renardi poole ja järgnesin Damienile.
Kõndisime läbi koridoride samas suunas, kust Carlosega tulnud olime. Nüüd olin ma kuidagi vähem ja rohkem närvis kui esimesel korral siit kõndides. Jälgisin kõndides Damieni selga. Ta oli endiselt sama nägus, kui tol õhtul, aga oli näha, et ta on äsja ärganud. Ta kandis naeruväärselt kirjut Havai särki ja linaseid valgeid pükse. Tema õlgadeni juuksed olid lahtised ja lehvisid, kui ta mööda koridori edasi tormas. Mulle meenus, kui pehmed need olid mu sõrmede all tundunud ja ma punastasin.
Damien jäi viimaks punasest tammest tehtud ukse ees seisma. Ta viipas mulle käega, et teda ootaksin - "Ma käin korra sees, koristan natuke" - ja kadus tuppa.
Ma ootasin ilmselt maksimaalselt viis minutit, aga närvilisuse tõttu tundus see poole tunnina. Kui Damien viimaks taas ukse avas, oli ta juuksed kuklasse krunni tõmmanud. "Tulge aga sisse, perilna," ütles ta ja tema silmades helkis jälle see kelmikas säde, mida mäletasin.
