Oops! This image does not follow our content guidelines. To continue publishing, please remove it or upload a different image.
"Ja see on meie kohalik toidupood. Ära sealt piima osta, see maitseb alati imelikult. Ma olen pooleldi veendunud, et nende külmkapid ei tööta korralikult. Gael arvab, et see tegelikult ei olegi lehma-, vaid kitsepiim. Vaata, ta on Andaluusiast, seal on palju kitsi. Kes ta on? Ah, Gael on minu ja Donna sõber, ta on ka arstitudeng. Ei-ei, ta ei ole mu poiss-sõber. Donna oma ka mitte. Aga ta õpib juurat. Ei, Edgardo on Donnaga samal erialal. Jah, ajukirurgia. Ei, Donna pole liiga loll, et seda õppida. Ta on natuke... omamoodi küll, aga ei midagi ületamatut. Anna andeks, Don, see on tõsi. Ja see on Hirmude Kortermaja, ära sinna küll mine. Ei, see ei ole otseselt ohtlik, lihtsalt... imelik. Hoia sellest igatahes eemale. Ja..."
Waleska oli oma endise hea tuju tagasi saanud ja mängis nüüd lõbusalt Reannale giidi. Me pidime sõitma kolme bussiga, et lennujaamast sellesse linnaossa jõuda, kus ma elasin, ja me pidime ikkagi pool tundi jala kõndima. Aga sellest polnud midagi, kuigi mul oli tunne, nagu ropsiksin kohe-kohe kogu oma sisikonna välja ja mu jalad valutasid ja silmad kipitasid ja mul oli hullult halb olla, aga küll ma hakkama saan - elama jään igal juhul.
Koju jõudmine ja Reanna majutamine oli veel väike probleem (olin talle eile õhtul põrandale täispuhutava madratsi pannud, mis maksis hingehinda, aga see oli kõige pehmem ja vastupidavam ajutine voodi, mille ma leidsin). Tõeline mure seisnes selles, kas ja kuidas ma talle oma rasedusest räägin. Ma ei saanud talle niisama üle söögilaua sellist asja öelda, pärast tõmbab veel toidu kurku ja lämbub ja siis pannakse mind mõrva eest vangi ja laps peab samuti lastekodus üles kasvama ja ma kaotan ta igaveseks. Ma ei saanud ka liiga kaua oodata, natuke imelik oleks talle öelda, et hei, ma olen rase, kui laps peaks paari nädala pärast sündima.
Võib-olla peaksin Waleska nõu kuulda võtma ja ootama nii paar nädalat, kuni olen günekoloogi juures ära käinud (vahel on onupojapoliitikalikud kontaktid meditsiinisüsteemis kasulikud) ja Reanna on end natuke sisse seadnud.
Noogutasin iseendale. Jah, jah, nii ma teengi.
Reanna, kellel polnud mu sisemisest debattist aimugi, pöördus kergelt naeratades minu poole. "Ma loodan, et ma sind ei sega. Ma tean, et sul on praegu raske aeg."
Võpatasin, tundes, kuidas veri näost valgus, kuni mulle meenus, et Reanna ei saanud mitte kuidagi teada ja ilmselt rääkis ta hoopis millestki muust. "Ei... ei, sa ei sega mind. Mul on hea meel, et sa siin oled. Üksi seal korteris peesitada olekski natuke masendav. Pärast seda, kui Sara uue koha leidis, on kodus kuidagi vaikne olnud." Oigasin sisemiselt, kui mulle meenus uurimistöö, mille pidin kuu aja pärast õppejõule esitama. Ma võisin küll rase olla, aga kool ei kadunud kuhugi - mul olid ka seal kohustused.
Reanna ohkas kergendunult. "Siis on hästi. Ma kartsin, et surun end sulle peale. Ma ei tahaks, et sa end kuidagi kohustatuna tunneksid. Olen siiski su vanem õde, mina peaksin sinu eest hoolitsema, mitte vastupidi."
Pisarad torkisid taas mu silmi ja ma pidin kurjalt põske hammustama, et need kaoksid. "Sa oled mu eest juba piisavalt hoolitsenud, Renny." Sa oled rohkem nagu mu ema kui õde. "Mul on hea meel aidata."
Reanna naeratas. "Tore kuulda."
Kõndisime edasi suhtelises vaikuses, kuni jõudsime minu kortermajani. Waleska aitas mu õe kastid sisse kanda, mis kolijad siia olid toonud, ja jäi veel veidikeseks, et teha oma kuulsat vürtsikohvi, mis lõi sul kas põhja alt või mis mõjus paremini kui kolm tassitäit tavalist kohvi. Ta veetis meiega korteris kokku kaks tundi, kuni talle saabus sõnum, et teda vajatakse... kusagil, ja ta pidi kähku sinna jooksma. Enne lahkumist heitis ta mulle sihiliku pilgu, mille mõtet polnud raske mõista. Raputasin talle vastuseks pead ja ta kehitas õlgu, tõmmates ukse vaikselt kinni, et mitte Reannat ehmatada.
"Kuule," ütlesin oma õele, kui viimaks üksi jäime, "mulle tuli just meelde, et ma pidin umbes kella nelja paiku korraks oma sõbra Edgardoga kokku saama, et märkmeid vahetada ja rühmatöö plaan paika panna." Kõhklesin, enne kui lisasin: "Ma ei tahaks sind üksi jätta, aga Edgardo ei saa töö kõrvalt väga päevi vabaks. Kui sa tahad, siis ma võin siia jääda ja..."
"Pole vaja." Reanna naeratas mulle õrnalt ja asetas oma käe rahustavalt mu õlale. "Küll ma hakkama saan, olen suur tüdruk."
Sundisin end talle vastu naeratama, kuigi mu saladuse koorem ja Reanna trauma olid nagu kivid mu südamel. "Siis on ju tore."
