Oops! This image does not follow our content guidelines. To continue publishing, please remove it or upload a different image.
Ma arvasin, et väärin väikest šopingut, ja Renard, kes tahtis ilmselt juba minust lahti saada, oli lahkelt nõus mind kohale sõidutama.
"Aga sa alles jõudsid tagasi," kurtis Damien, kes mu kõrval lonkis, käed taskus. Ta võttis tüütu noorema venna ülesannet väga tõsiselt ning oli veendunud, et selle alla kuulus minu jälitamine ja anumine, et ma ei läheks. "Ma tahtsin sulle näidata, mida ma Danieliga tegin."
"Ma ei tahaks sind solvata," nähvasin, haarates mööduva teenjanna käest oma käekoti, mille too oli ilmselt segadusehetkel vestibüüli põrandalt üles korjanud ja arvanud, et see oli sinna kogemata jäetud, kuigi, nagu kõik hispaanlased teadma peaksid, mina ei tee mitte iial midagi kogemata, "aga mind tõesti ei huvita sinu motikas."
Otse vastupidi mu esimestele sõnadele, tõmbus Damien solvunult eemale, ristates rinnal käed ja ajades huuled prunti. "Ära räägi Danielist nii," ütles ta pahaselt. "Ta on ikkagi Royal Enfield Continental GT, otse Inglismaalt, originaaljuppide ja isegi originaalvärviga! Aga," lisas ta pirtsakalt nina püsti ajades, "ega ma eeldagi, et sina sellistest intelligentsete hobide viljadest midagi jagaksid."
Ma vaid turtsatasin vastuseks. Poisid ja nende masinad - ma polnud neist kunagi aru saanud, aga nii isa kui ka Renard olid samasugused fanaatikud.
"No palun," oigas Renard, kes oli välisukse ees meiega liitunud. "See sinu motikas, mis ei suuda korralikult kiirustki näidata ja mis põletab su kannad ära niipea, kui su tähelepanu hajub, nüüd küll eriti intelligentne ei ole."
Damien kissitas tema poole silmi. "Räägid sina," nähvas ta. "Vaata esmalt oma prahihunnikut ja tule alles siis hüppama."
Renard vaid naeratas. "Minul pole hüpata vaja," ütles ta. "Mina sellise asja peale ei solvuks, ma tean oma auto väärtust. Aga tõsiasi, et sina selle nii südamesse võtsid, näitab nii mõndagi, väikevend."
Damien krigistas hambaid ja oli ilmselgelt valmis Renardile kõrri kargama ning väga dramaatiliselt ette loetlema kõik voorused, mida tema motikas väidetavalt omas, kuid ma haarasin enne tema käest ja tõmbasin ta teisele poole ennast.
"Poisid, poisid, käituge korralikult," manitsesin. "See pole mingi viis, kuidas vennad, printsid peaksid rääkima."
Damien nägi välja, nagu kutsikas, keda on jalaga löödud, ja ta pomises pea kuuldamatult: "Olgu, Alaia, sul on õigus."
Renard aga pööritas silmi ja ütles minu pahase pilgu peale: "Ma pole midagi valesti teinud."
"Sa solvasid oma venda."
"Nagu sina poleks seda kunagi teinud."
"Noh... see on... siis oli teistsugune olukord, see praegu oli lihtsalt puhtast õelusest, ta ei õrritanud sind kuidagi."
Renard ohkas raskelt, nagu oleks kogu maailm ebaõiglaselt tema vastu. "Olgu," ütles ta. "Sul on, nagu alati õigus, dragón. Anna andeks, Damien, see oli minust paha, et ma su motikakese kohta halvasti ütlesin."
Damien kergitas kulmu. "Miskipärast ei usu ma, et see siiras vabandus on."
"Oi, mis sulle küll sellise mulje jätta võis?" küsis Renard naeratades vastu.
Tundes, et kui ma kohe vahele ei sega hakkavad need kaks jälle kaklema, haarasin Renardi küünarvarrest, panin päikeseprillid ette ja hakkasin oma vanemat venda tema auto poole juhtima. "Sinuga on tore olnud, Dami, kullake, aga ma tahaksin enne päikeseloojangut siiski poes ära käia, kui sa vastu pole. Lähme, Renard."
"Võlusõna?" pomises Renard, samal ajal, kui Damien energiliselt lehvitas ja hüüdis: "Edu riigi raha kulutamisega!"
Renard lasi mu käest lahti, et avada kõrvalistuja uks. Tänasin teda patsutusega juustele, mille peale Renard ukse pauguga kinni lõi. Kui ta juhiistmele istus, heitis ta mulle pahase pilgu. "No näed, mis sa tegid," vingus ta kätega oma juukseid siludes, vahtides püüdlikult tahavaatepeeglisse. "Ajasid mu soengu segi."
"Mis soengu?" turtsatasin. "Ma mõtlesin, et sul on loomulikult nii rasvased juuksed."
Renard saatis mulle mürgise pilgu. "Ma sõidan kaljult alla," ähvardas ta.
"Oh, palun."
Ta pööritas silmi ja pani auto käima. "Ütle mulle parem, mis kaubamajja sa õige minna soovid."
✧┈┈┈┈┈•♛•┈┈┈┈┈✧
"Nii," kuulutasin Renardile, "nüüd läheme korra veel ehtepoest läbi ja siis on kõik."
Renard, kelle olin valinud enda poekottide kandjaks, ohkas raskelt, nihutades heleroosat kotti oma lõua all natuke vasemale, et mind üle selle põrnitseda. "Kas äkki ei aita juba?"
Saatsin talle hämmeldunud pilgu. "Kuule, Renny, milleks on Jumal mulle sinu meelest andnud nii ilu kui ka raha kui mitte selliste asjade jaoks?" Klõpsasin lauvärvi karbi, mida proovinud olin, kinni ja naeratasin kenale poe töötajale laialt. "Ma võtan selle ja kõik nood." Osutasin teistele asjadele, mida proovinud olin.
Renard, kelle pilgu oli köitnud kolm neiut, kes meist veidi eemal mingit postrit uurisid, otsustas vaid turtsatada.
"Suur tänu, kullake," ütlesin kassapidajale, kes selle peale punastas. "Lähme nüüd, Renard, ma pean endale uue kaelakee leidma, ükski, mida ma oman, ei sobi mu sügiskleitidega kokku."
"No olgu," pomises mees, pöörates pilgu justkui vastu tahtmist mulle. Tema põsed õhetasid kergelt ja tema tumepruunid silmad läikisid õrnalt, just nagu oleks ta vihane. "Lähme klaarime selle asja siis ära."
