Oops! Bu görüntü içerik kurallarımıza uymuyor. Yayımlamaya devam etmek için görüntüyü kaldırmayı ya da başka bir görüntü yüklemeyi deneyin.
Oleksin teel Waleska koju peaaegu kaks korda ära eksinud, kuigi tee sinna oli mulle viie aasta jooksul nii pähe kulunud, et nägin seda vahel uneski - vat nii hajevil olin ma. Tema kortermaja eestrepile jõudes seisatasin ja ajasin pea kuklasse, otsides silmadega üles Waleska akna, mida kattis seespoolt kollane päevalilledega kardin, kuid mille aknalaual istus paks oranž kass Kirp, kes minu poole alla silmi pilgutas.
Ma kartsin nii hirmsasti sisse minna, kuigi teadsin, et kõigist inimestest just Waleska ei mõistaks mind iial hukka. Ent ma ei suutnud end ikkagi edasi minema sundida, jalad olid nagu muu külge keevitatud.
"Donna," kuulsin enda taga öeldavat, "mis sa siin teed? Kas sa oma õe tulekuks ette ei peaks valmistuma? Või on sul viimati kõik juba tehtud?"
Ahhetasin ja pöörasin ümber, leides end vastakuti ei kellegi muu kui Waleskaga, kes hoidis käes suurt pruuni paberkotti, kust piilusid välja selleri roheline ots, tomatid ja purk kassitoitu.
"Walta!" hüüdsin natuke liiga kõvasti. Ta absoluutselt jälestas seda hüüdnime, aga ta ei saanud selle vastu ka midagi teha, sest see oli juba meie sõprade seas kinnistunud ja ta pidi väga palju vaeva nägema, et keegigi teda tema päris nime järgi kutsuks. "Ma... ei osanud sind siin näha oodata!"
Valeska pilgutas aeglaselt silmi ja vahtis mulle otsa, nagu oleksin aru kaotanud. Võib-olla olingi, tunne oli küll selline. "Donna," venitas ta väga tõsiselt, "ma elan siin."
Punastasin. Olin nii ärevil, et ei teadnudki täpselt, mida õieti suust välja ajasin, ja kui päris aus olla, olin Waleska vastuse kuulmise ajaks juba enda öeldu ära unustanud.
Waleska, nähes, millises olekus ma olin, ohkas ja pani oma vaba käe ümber mu õlgade, nihutades poekoti ebamugava välimusega asendisse teise kaenla alla. Ta tõmbas mu nii tihedalt vastu ennast, et tundsin tema jaki all oleva spordirinnahoidja piirjooni, ja naeratas mulle. "Lähme õige sisse. Ma pole sind ei tea kui ammu näinud. Kuidas läheb kah?"
"Ausalt? Päris kehvasti," pomisesin, oma pika sõbra poolt pooleldi lämmatades.
Waleska lasi must lahti, kui neljandale korrusele jõudsime, et uks lukust lahti teha, ja tõukas mu siis sisse, küsides nagu muuseas: "Oi, kuidas siis nii?"
"Ma..." Oleksin võinud selle kohe välja öelda ja asjaga ühele poole saada, aga ma takerdusin. Kõhklus pitsitas mu kõri kinni ja tõstis pulssi ning ma ei suutnud meenutada ühtegi sõna. Kuidas hispaaniatakse?
"Issand, Donna," ahmis Waleska õhku, vaadates alles nüüd esimest korda mulle korralikumalt otsa. Tema tumedad kitkutud kulmud olid murest kortsus. "Sa oled nii kahvatu. Istu ometi maha, sa ei pea seal lihtsalt seisma! Tunne end nagu kodus." Ta pööras pead, kui Kirp suurel häälel näugudes meie juurde saabus ja tegi teatavaks oma soovist süüa saada. "Oota, Kirp, Donna vajab abi." Kirp põrnitses oma perenaist veidike aega ja pööras siis pahaselt otsa ümber, minnes kahtlemata Waleska toataimi ümber ajama. "Donna, armas, istu, noh. Ma lähen toon vett. Või tahad sa kohvi või teed? Mul on rotimürki ka." Waleskal oli kombeks närviliseks muutudes tobedusi pakkuma hakata, nagu mina tavatsesin lollusi suust välja ajada - me sobisimegi osati just seetõttu kokku, kuigi meie teised sõbrad pidasid seda üpris tüütuks.
Naeratasin talle tänulikult ja potsatasin rohelisele diivanile, tõmmates põlved vastu rinda. Hingasin enda rahustamiseks sisse ja välja ning käisin mõttes üle oma poolküpsest plaanist, mille siia tormates kokku olin klopsinud. See polnud kuigi hea ja olin pooleldi veendunud, et puhken enne nutma, kui üldse asja ivani jõuan, aga see oli ka parem kui mitte midagi ja ma pidin ju midagi ütlema.
Waleska tuli tagasi ja istus mu kõrvale, ulatades mulle klaasi. "Siin, see on suhkruvesi. Rahustab närve." Ta sättis end paremini istuma, enne kui minu poole pöördus ja küsis: "Donna, mis lahti on? Sa pole kunagi nii... olgu, sa oled tõsine küll, aga sa pole kunagi nii tõsine. Kas midagi juhtus? On need närvid? Muretsed sa raha pärast? Ma olen ju öelnud, et võin sulle laenata, see poleks mingi tüli, ausalt, ja pealegi, selleks ju sõbrad..."
