Oops! This image does not follow our content guidelines. To continue publishing, please remove it or upload a different image.
Mu keele peal oli päris mitu küsimust. Kuidas ta mu nime teadis? Kuidas ta oskas siin oodata? Millist printsi ta mõtles? Mis siis, kui nad minuga midagi teevad? Oh issand, mis minust saab?
Ja nüüd polnud mul ka Sarat emotsionaalseks (ja vajaduse korral ka füüsiliseks - ta oli aastaid kickboxiga tegelenud) toeks. Ta oli kohe minema aetud ja kuigi ta saatis mulle lüüasaanud kutsika pilgu, üritasin mina talle naeratada, nagu oleks kõik parimas korras, ma ei tunnegi nagu kukuksin kohe jalapealt surnuks.
"Teil pole vaja karta, preili," üritas mind juhatav mees mind rahustada. "Prints ei tee teile midagi."
"Tore teada," pomisesin. "Ja siin ma muretsesin, et minust saab tema katsejänes meigitoodete jaoks."
Mees heitis mulle pilgu, milles väljendas, kui vähe ta mu huumorit hindas.
"Kelle juurde sa... te mind üldse juhatate?" Kui tema mind teietas, siis oli ainult viisakas ka teda vastu teietada või kuidas?
"Küll te näete," vastas ta. "Peate vaid teadma, et kõik on korras."
"Korras nagu Norras," üritasin naljatada, "aga me oleme Hispaanias."
Taaskord ei pidanud mu kaaslane mind kuigi vaimukaks.
"Kuidas teie nimi on?" uurisin siis, et vaikust täita. Miks me nii kaua kõndisime? Kas ta juhatas mind vangikongidesse?
"Olen Carlos Luna Garza, printsi sekretär," ütles ta käe kergelt südamele surudes ja kergelt kummardades. "Võite mind nimetada ükskõik millise nimega neist kolmest. Teie sõber näiteks kutsub mind eksklusiivselt Lunaks."
"See on armas," tunnistasin. "Sobib sulle."
Carlos noogutas kergelt ja kui ma ei eksinud tõmbusid tema põsed kergelt roosakaks. "Tänan teid, preili, iga mehe unistus on, et nad kuud meenutaksid."
"Eks ole!"
Carlose suunurk kerkis veidike, aga ta sundis oma näo kohe neutraalseks, nagu poleks sellised asjad talle lubatud. Ta peatus järsult ühe tumedast tammepuidust filigraanse ukse ees ja viipas käega. "Olemegi kohal, preili," ütles ta ja kui ma ei eksinud tundus ta veidike asja kahetsevat. "Sisse astudes eeldatakse teilt selgehäälselt öeldud tervitust ja kniksu. Teil pole vaja midagi enamat teha, prints võtab vestluse sealtmaalt üle." Carlos tegi ukse lahti. "Järgnege mulle, palun."
Ta astus uksest sisse ja kuulutas valjult: "Preili Donna on saabunud." Ümber pöördudes nägi ta, et ma seisin ikka veel koridoris, ja saatis mulle nii kurja pilgu, et ma lausa tormasin uksest sisse ja laskusin kniksu. Kuulsin ukse klõpsatust selja taga.
"Teie Kuninglik Kõrgus," ütlesin. See oli ju tervitus? Mul on tunne, et oli.
"Võid tõusta," lubas prints suuremeelselt ja ma teadsin kohemaid, et see pole Damien.
Mu pea nõkastas üles ja nägin üht ainsat kuningliku pere liiget, keda ma olin varem näinud. Ja sedagi ainult sellepärast, et ükskord Edgardo pool ööbides vaatasid tema vanemat kuninga kõnet ning tolle vanim poeg seisis tema kõrval.
