Hispaania skandaal

6. Kodu, kallis kodu

Hingasin sügavalt sisse Madridi tuttavat ja kõrbeselt kuiva õhku. Palee ümbruses polnud tuhandete autode heitgaaside lõhna nii hästi tunda, kuid sulava asfalti hais oli ikkagi liiga tugev. Siiski, see oli omamoodi kodune.

Võtsin päikeseprillid eest ja hoidsin neid käes, kui silmi kissitades, pea kuklas paleed vahtisid. Mu silmad leidsid suurema vaevata oma rõdu ja nägin läbi avatud kardinate teenjannasid tuba korda seadmas. Äkiline paugatus tõmbas mu tähelepanu endale. "Ei!" karjatasin natuke liiga kõvasti. Musta riietatud turvamees, kes oli mulle lennujaama vastu tulnud, vaatas üllatunult üles. "Mida sa enda arust teed?" nähvasin tema juurde marssides ja kotisangad tema käest lahti rebides. "Neis kottides on õrnad maalimistarbed, sa ei saa neid lihtsalt siia-sinna loopida! Kes su ometi palkas?"

"Mina," vastas kellegi rahulik, mõõdetud hääl. "Ma palkan kõik palee töölised."

Pöörasin kannal vihurina ümber, et ka selle opaka peale karjuda, kuid leidsin end vastamisi oma kalli-kalli vennaga.

"Renard," sisistasin. "Sina madu. Ma oleksin pidanud teadma."

"Tere ka sulle, va hoor selline. Kuidas su maailmaturnee läks kah?"

"Suurepäraselt, tänan küsimast. Ja kuidas sinu kurb eluke ilma minuta ka veerenud on?"

"No tõesti vaimustavalt. Oleksid võinud veel natuke ära olla, ma just sain palee sinu jäledast aurast vabaks."

"Pean ise ka mainima, et meeldetuletus sinu olemasolust polnud just kuigi oodatud."

Renardi suunurk vupsas ülespoole - tema vaste naeratusele. "Ma vihkan sind," ütles ta.

Renard ulatas mulle käe ja ma surusin seda. Naeratasin talle vastu nii kõvasti, et mu põsed lõid pilli. "Mina sind ka."

Ohmakas turvamees vahtis meid segadusse sattunult, kuid ma ei teinud temast rohkem välja, vaid astusin reipal sammul palee poole, kindel, et Renard püsib mu kõrval.

"Noh, mis uudist on kah?" uurisin, noogutades tänulikult ülemteenrile, kes mulle uksi lahti hoidis. "Ma pole ei tea mis ajast enam telefoni kätte võtnud."

"Mul on seda raske uskuda," vastas Renard tõsiselt. Ta ulatas mingile teenrile, kes alati kusagil varjudes luurasid, valmis teenindama, valmis kuulama, paberilehe ja noogutas talle kurjakuulutavalt. "Sa võiksid selle sama hästi juba enda käe külge kleepida, arvestades, kui vähe sa seda käes ei hoia."

Turtsatasin. "Vahi, kes räägib! Ise suudab vaevu korraks arvuti kõrvale panna."

"See pole sama asi."

"Sinu jaoks ilmselt mitte. Mina aga tunnen silmakirjaliku mehe lõhna."

Renard muigas. "Ma tänan."

"See polnud kompliment."

"Ma teesklen, et oli. Aitab enesekindluse arendamisel kaasa."

"Nagu sul seda vaja oleks."

"No miks siis pole? Igaüks saab alati enesekindlam olla."

"Aga kas see ka vajalik on? Enamikul juhtudest kahtlen selles sügavalt. Sulle näiteks kuluks üks korralik äratus ära küll - kui oma nina veel rohkem püsti ajaksid, sajaks vihm sisse."

Renard puhkes naerma, mis tema puhul oli üpris haruldane, aga seda enam erilisem. Isa oli meile meie beebipilte näidanud tuhandeid kordi (peamiselt sellepärast, et neil oli peal ka ema) ja isegi tillukese titena oli Renardil kulm kortsus ja nägu krimpsus, nagu mõistaks ta kõiki ja kõike hukka. Niisiis pidasin suureks saavutuseks iga naeratust, mille ma temalt välja võluda suutsin. Ja võrreldes teiste inimestega suutsin seda üsna sagedasti.

"Oh, dragón, ma igatsesin sind tõesti väga!" ütles ta mu juukseid sasides, pirakas naeratus suul, mis paljastas tema lumivalged hambad ja muutis tervet tema nägu.

Põikasin tema käe eest kõrvale, kohendades ettevaatlikult oma lokke. "Isver, Renard, ma käisin alles juuksuris, kuidas sa saad mulle niimoodi teha. Kui sa teaksid, palju ma selle soengu peale kulutasin, käsiks sa mul terve päeva paigal istuda!"

Mu venda see ei huvitanud ja ta üritas taaskord mu pealaele pihta saada, seekord ilmselgelt puhtast kiusuhimust. Üritasin teda kätega vehkides eemale peletada, aga ta oli mu jaoks liiga pikk ja mu kunstküüned olid liiga lühikesed, et oleksin saanud teda nendega kahjustada. Olin just talle jala peale astumas, teine põlv kergelt kõverdatud, et plaan B-na talle kümnesse virutada (õrnalt muidugi, sest isa tahtis lapselapsi), kui Renard äkki mu nina eest kadus. Jäin üllatunult seisma, vahtides silmi pilgutades kohta, kus Renard just seisnud oli.

"Mida..." hakkasin küsima, kui märkasin silmanurgast tuttavaid tumepunasest nahast jalavarje. "Damien!"

Mu noorem vend pilgutas mulle silma, hoides endiselt lõdvalt Renardil käsi selja taga, samal ajal kui too end tema haardest lahti rabeles ja õige solvunud ilmsel oma ülikonda kohendas. "Heia, Alaia. Kuidas käbarad käivad kah?"

"Oh, suurepäraselt!" Ajasin käed laiali, et mees saaks mulle kalli teha. Damien oli alati olnud meist kõigist kõige puudutuse ahnem - ta jumaldas kallistusi ja hoidis pidevalt üht kätt kellegi õlal. Ta lihtsalt oli selline: lõbus, rõõmsameelne ja avatud. "Nii tore sind näha!"

"Samad sõnad." Ta tõmbus eemale ja viipas käega kuhugi enda selja taha. "Adrian tuli ka." Ta heitis pilgu üle õla ja tema naeratus langes natuke. "Kuhu ta kadus? Ma võin vanduda, et ta oli just siin."

"Ma ei suuda uskuda, et sa kaotasid meie venna ära, Damien," kommenteeris Renard kuivalt.

Damien kissitas silmi. "Ta pole kadunud, ta on lihtsalt... mitte siin. Adrian! Adrian, kus sa oled?"

"Siin," kostis vaikne sosistus, mis pani nii minu kui ka Damieni võpatama. Vaid Renard seisis edasi nagu kivikuju, ilmselgelt enda ja Adrianiga rahul (teda tundes oligi ilmselt tema see, kes meie pere pesamuna sedasi hiilima õpetas - kes muu talle snäkke smugeldaks, kui Renard peab isa kõrval tunde koosolekutel veetma? Väike Renard oli kuri, kuid näljane, geenius, mis öelda). "Ma olen kogu aeg siin olnud."

"Kus?" nõudis Damien segadusse sattunult ringi vaadates. "Kus sa olla oleksid saanud? See on tühi koridor. Siin pole isegi ühtegi kardinat, kuhu taha peituda."

"Taevas ja Maal on rohkem, Horatio, kui sa oma filosoofias unistadagi oskad," ütles Renard.

"Ja ma ei peitnud end, te lihtsalt ei märganud mind," lisas Adrian.

"Oleks siis endast kuidagi teada andnud," porises Damien. "Ja sina, Renard, ära mulle Shakespeare'i küll tõmba."

"Pole minu süü, et te pimedad olete," ütles Adrian õlgu kehitades, samal ajal kui Renard irvitas: "Ega ma arvanudki, et sa aru saad."

Puhkesin naerma. Ma olin tõesti oma vendi igatsenud. Seda kemplemist ja naermist ja soojust. Olime suure osa sellest vanemaks saades kaotanud, kui meie kõigi kohustused enamiku meie ajast enda alla võtsid, kuid sellised hetked, nagu praegu, tuletasid mulle meelde, millised me olime kunagi olnud, millised võiksime kunagi uuesti olla.

Aga praegu oli see parim, mis me kõik suutsime, ja praegu sellest piisas. Praegu ei pidanud midagi muutuma.