Hispaania skandaal

8. VASKKKVNOKVAJMSKSPO

Mul oli loeng, aga ma suutsin vaevu keskenduda.

Reanna polnud minuga eilsest saadik rääkinud. Kui ma midagi öelda ei suutnud, ainult suu ammuli vahtisin, näost valge, pööras ta kannal ringi ja marssis minema. Järgmisel hommikul ei vaadanud ta mulle otsagi, viis pilgu põrandale, kui kuulis mind tulemas, ega vastanud, kui talle midagi ütlesin. Ma sain temast aru küll - ta oli harjunud mu eest hoolitsema, harjunud, et ma talle enda elust rääkisin, ja ta oli saladustest tüdinud.

Aga tema oleks pidanud minust ka aru saama. Ma teadsin küll, millise käkiga ma olin hakkama saanud. Ma teadsin küll. Kas mind saab siis süüdistada, et ma tahtsin natuke aega, et see enda jaoks lahti mõtestada, et asjast aru saada?

"Donna, mis lahti?" küsis Edgardo mind sõrmega togides. "Ma ei oska hästi inimesi lugeda, aga ma saan aru küll, et sa ei pane tegelikult tähele, mida Alvarez räägib. Mis viga? Kas sul valutab kõht?"

Raputasin kergelt naeratades pead. "Ei, mul on..." Kõik korras. Aga ei olnud ju. Milleks mulle sõbrad, kui ma neile midagi ei räägi? Mul oli vaja kellelegi südant kergendada, kellelegi ära rääkida, mis toimus. "Äkki saame pärast loengut teistega kohvikus kokku? Mul oleks vaja teile kõigile midagi öelda."

Edgardo pooleldi kehitas õlgu, pooleldi noogutas. "Ikka, kui teised nõus on. Ma kirjutan neile."

✧┈┈┈┈┈•♛•┈┈┈┈┈✧

"Mis lahti?" küsis Sara, kes esimesena kohale jõudis. Ta õppis psühholoogiat ja ta oli alati kusagil lähedal, kui teda vajati või temast räägiti (mis oli viinud päris mitme piinliku olukorrani, kui keegi temast taga rääkis, ja ta järku eikuskilt välja ilmus, et neid psühhoanalüüsida). "Ed ütles, et tegu on elu ja surma küsimusega."

Põrnitsesin Edgardot. "Tõsi ka?"

Mees kehitas õlgu, pilk puuritud menüüsse, kuigi ta tellis alati sama asja. "Sa nägid tõesti välja, nagu kukuks kohe kokku."

"Ta mõtleb selle all, et on sinu pärast mures," täpsustas Sara. Ta võttis meie vastas istet ja tool kriiksatas tema all. "Ja ausalt öeldes olen mina ka. Sa oled kuidagi... kahvatum. Ja su silmad on piinatud. Mis toimub, Donna? Ma olen mures, me kõik oleme."

Raputasin pead. "Oota veidi, kuni teised ka jõuavad."

Viimaks tulidki Gael ja Waleska kõrvuti kohviku uksest sisse ning võtsid kohemaid suuna meie tavalise laua suunas, kus istusid aga mingid teised inimesed, ning neil läks hetk aega, et minu, Sara ja Edi asukoht lokeerida. Kui nad seda tegid, jooksis Waleska Gaelist ette, et end minu ja Edgardo vahele pressida, lükates viimase peaaegu põrandale.

"Mis lahti, Donna?" hüüatas ta, heites käed ümber minu kaela. "Kas sa kukkusid kokku? Kas Reannaga juhtus midagi? Mis toimub?"

Kortsutasin kulme. "Mida Ed teile õige ütles, et te kõik nii mures olete?" Ma polnud meie grupivestlusesse vaadanud, kuigi palusin Edgardol sinna minu eest kirjutada.

"Ta kirjutas saatis CASKKKVNOKVAJMSKSPO-koodi."

Ohkasin. "Nojah, siis saan aru."

VASKKKVNOKVAJMSKSPO oli meie kood, mis tähendas: "Vesi Ahjus, Saame Kohe Kohvikus Kokku Või Naabruskond On Kohe Vee All Ja Me Saame Kõik Surma, Peace Out". Kasutasime seda vaid hädaolukordade puhul (suurte hädaolukordade puhul, tõsiste, vältimatute, surm-on-kohe-siin hädaolukordade puhul, mitte selliste puhul, mis praegu käsil oli), aga Ed oli Ed ja tema jaoks oli iga väiksemgi raskus hädaolukord.

"Mis siis on?" küsis Gael, kes istutas end Sara kõrvale, mille peale teine silmi pööritades koomale tõmbas. "Tahaksin väga teada, mis on tähtsam kui mu haridus. Et sa teaks, mul oli just oma õppejõuga kokkusaamine, et arutada seda tööd, millest sõltub veerand minu kursusehindest, nii et ma ohverdasin päris palju, et siin olla, et sa teaks, ja palun tee kähku, sest..."

Sara virutas käe Gaeli suule ja naeratas talle magusalt. "Kuulame enne ära, mis Donnal öelda on, kui vinguma hakkame, kullake, eks?" Gael põrnitses teda kurjalt, kuid noogutas. "Tore. Lase käia, Don."

Hingasin sügavalt sisse ja tegin suu lahti, enne kui selle sulgesin. Mu kurk oli kuiv, keel tundus suu jaoks liiga suur. Kuidas ma seda neile ütlen? Juba Waleskale öelda oli raske ja neile? Veel raskem.

Waleska tunnetas mu ärevust ja tema empaatiavõime ning oletusoskused olid piisavalt suured, et ta mõistis, mida ma teha tahan. Ta haaras laua all mu käe ja pigistas seda, saates mulle väikese naeratuse.

Ma noogutasin talle ja alustasin uuesti, hingates sügavalt sisse. "Ma olen rase."

Tükk aega valitses vaikus. Sekundid muudkui tiksusid mööda, aeg lendas, aga keegi ei öelnud sõnagi. Ainsaks heliks paistis olevat minu südame pöörane tuksumine. Keegi ei teinud piiksugi, kuni Edgardo viimaks pahvatas: "Ah?"

Teised pöördusid mulle segaduses pilkudega otsa vaatama.

"Noh, ma olen rase. Ootan last. Olen käima peal. Ma... ma ei tea rohkem sünonüüme."

"Ah seepärast sa ei joonudki!" hüüatas Gael võidukalt. "Ma teadsin, et sa ei hakkaks niisama heast peast karsklaseks."

Sara saatis mehele mürgise pilgu. "Me peaksime sinuga veidike alkoholist rääkima, kui aega leiad, see on natuke juba nagu probleem, kuidas sa seda nii tähtsaks pead. Aga, Donna, sa oled ju vallaline."

"Jah, ega ma... see oli üheöösuhe."

Gaeli silmalaud võbelesid kontrollimatult, kui ta pea kuklasse kallutas. "Ja tal oli isegi üheöösuhe! Mu Jumal," - siinkohal suudles ta kiiresti oma kaelas rippuvad risti, sest Jumala nime naljalt suhu ei võeta, uskus ta - "sa oled lõpuks elama hakanud, Donna!"

"See pole päris õige reaktsioon," arvas Waleska meest kurjalt vahtides.

"Jah, vaata, kuidas alkohol ja üheöösuhted minu jaoks lõppesid," lisasin.

"Kas sa jätad selle alles?" küsis Edgardo, enne kui Gael oleks jõudnud vabandada. "Ära saa valesti aru, ma ei soovita seda, aga ma ei taha ka, et sa vale otsuse peaksid tegema. Sul on niigi raske elu olnud ja praegu on eksamihooaeg ja meil on veel ees praktikad ja residents ja sellised asjad. Beebi seaks su karjääri aastaid tagasi."

Ohkasin. "Ma tean."

"Mida sa siis teed?" küsis Sara. "Kes üldse isa on?"

"Ma ei tea ja ma ei tea. Ma arvan, et ma... jätan lapse alles," lisasin hetke pärast. See tee rullus mu silme ees lahti niisama äkitsi, kui oli sündinud too otsus tol ööl tolle mehega koju minna. "Ma ei taha, et... ma ei taha, et mu lapsel poleks kunagi võimalust olnud. Või et ta kasvaks üles lastekodus. Ma ei taha, et tal oleks sama elu, mida mina elasin, või, et tal poleks üldse elu."

Waleska tõmbas ninaga. "See oli nii kaunis," ütles ta pisaraid pühkides. "Oh, Donna..." Ta ajas käed laiali, et mind kallistada, kuigi tema seda kõike juba teadis.

"Me oleme sinu jaoks olemas, Don," ütles Gael, põsed kergelt roosakad. "Ja anna andeks, et ma nii tundetu olin. Ma ei tahtnud sulle haiget teha, ma lihtsalt... Vabandust. Olen vahel paras persevest. Anna andeks."

Naeratasin talle üle Waleska õla. "Vabandus vastu võetud."

"Ma võin sulle informatsiooni otsida!" pakkus Sara. "Mul pole praegu nii pingeline eksamiperiood kui teil, ma saaksin sellega aidata."

"Aitäh sulle, see oleks väga tore."

Laskusime taaskord vaikusesse, kuid see oli mõnusam, soojem. Toetav.

Kuni taas oli Edgardo see, kes selle purustas, öeldes jahmunult: "Ah?!"