Minu olematu armulugu/Skinny Love

#39: Klassi kokkutulek

Okei, ma tean, et teil on täielik õigus mind vihata, et ma pole üle kuu aja midagi postitanud .. (tõlkelugu ei loe), aga ma loodan, et te suudate mulle andestada, eriti arvestades seda, et see pole üldsegi nii huvitav osa kui varasemad.

Ma tegelikult tahtsin selle asemel üht teist asja postitada, aga et mul oli raskusi tolle väljamõtlemisega, otsustasin veidi osasid ümber tõsta. Loodan, et see planeeritud asi ilmub ka siia varsti :)

Kõrval on ka see lugu, mida Jason mängis. Tõepoolest "kurb, aga mõtlemapanev" :) Meile väga meeldib.

Siis, ÄKAMi lugejatele: ma proovisin täna ka seda kirjutada ning ~1/3 on valmis. Ma loodan hiljemalt nädala lõpuks sellega valmis saada :)

Ning siis muidugi seda, et hinnake & kommenteerige & armastage mind endiselt, ma luban, et ei lase enam nii suuri vahesid sisse :)

Ning ingliskeelsele jutule ootan samuti hindeid, sest teie toetus oleks Watty Awards 2012 väga tähtis :)

Aitäh & ma armastan teid :)

Olge lahked kaema:

***

Inimesed üha tulid ja tulid, kuid teda polnud endiselt.

"Ära jõllita, Caro" sosistas Michelle mu kõrval ja imelikul kombel kõlas see täiesti heatahtlikult. "Keegi võib märgata,"

Ning ma sain aru, et lõpuks jõudis ka temani asjaolu, et Jason OLI mu eluarmastus ja miski ei muuda seda.

Micha ei uskunud sedasorti asjadesse. Võib-olla selle pärast me paukusimegi nii palju. Ta ei saanud aru, kuidas sa saad tuimalt ühe inimese küljes rippuda, isegi kui ta sulle midagi vastu ei anna. Kuidas sa teda siis üldse armastada saad. Ja kuidas sa üleüldse saad armastada kedagi, kellega sa pole kunagi päriselt koos olnudki.

Ent mingi hetk jõuab selline arusaam igaüheni. Kõik võtab aega. Eriti õige inimese leidmine.

Ning kui ma uuesti end ümber pöörasin, leidsin selle õige inimese vastu seina toetamas ja ma olin nähtavasti nii süvenenud oma mõtetesse, et ei kuulnudki ukse paukumist ega tema, Edi ja Dougi sisenemist.

Pidu võttis mu jaoks teise pöörde ja seda sellepärast, et Jason suutis mu näole manada naeratuse.

Kuidas see tal õnnestus? Ta isegi ei proovi. Ta isegi ei tea.

Jason vaatas mulle otsa. Kui ta seal sedasi vastu seina toetas, seljas mustad teksad ja must pusa - nagu alati -, meenutas ta mulle paha poissi rohkem kui kunagi varem. Tema karamellivärvi salgud olid ta silmadel, kuid ta ei kavatsenudki neid eemale lükata, mistõttu tekkis mul endal see tahtmine. Ta naeratas mulle armsalt, liikus siis Dougi ja Edi järel teiste juurde ning prantsatas diivanile Joshi, Drake'i, Dougi ja kõikide teiste Monopoly mängivate inimeste sekka ning ma mõtlesin hetkeks taas suurte ja väikeste kalade peale.

Aga kui ma nägin teda naeratamas, kusjuures ka silmadega, mõtlesin ma, et äkki seekord ta tõepoolest tahab õnnelik olla, teiste keskel.

Keskendusin taas koogile. Seda oli palju lõbusam teha, kui ma teadsin, et Jason oli siin ja ta saab seda hiljem kaeda.

"Caro," sõnas äkki Alasia imeliku häälega. "Miks sa irvitad nii, nagu oleks just tapnud oma vihavaenlase?"

Proovisin manada näole tüdrukulikuma naeratuse. "On nii parem?"

Tüdruk raputas pead. "Sa ei vastanud,"

Nookasin peaga diivanite vahel kohvilaua poole ning ta pöördus sinna. Siis ilmus ka tema näole särav naeratus.