Minu olematu armulugu/Skinny Love

#59: Sa keerasid kõik persse ja mina vabandasin

Seda osa kirjutama asudes ma teadsin, et tahan sellest luua midagi rabavat. Mu pidevad lugejad tihti poetavad lauseid stiilis: "see on nii reaalne", "nii tõetruu", "kuidas sa teed seda?" ning ma teadsin, et kahe viimase osa eesmärgiks saabki lugejaid täielikult rabada, et nad nõuaksid järge (mis hetkel algsel kujul ka olemas on). Tegelikult alguses ma arvasin, et ma kirjutan ainult ühe osa, aga Jason ja Caroline võtsid ohjad enda kätte ning nende mõttemaailm vallutas selle osa.

Niisiis. Jasonit oli lihtne kirjutada. Võta ohtralt enesehaletsust, tibake kahetsust ning lisaks ka rohkelt egoismi -> valmis, woopwoop. Caro ei tahtnud mulle anduda - Caro ei teadnud, mida tunda. Pole väga üllatav ju tegelikult. Kuid siis, lõpuks ma võtsin end kätte ja asusin vägisi kirjutama. Kus me jõuamegi mu vastakate emotsioonideni.

1. Mul oli vaja üht väga kindlat lauset, mille sõnastust ma ikkagi muutsin ja mida mul mingil põhjusel selles toredas osas, kus Caroline'i ja Jasoni kõige olulisem vestlus oli (#26) ei olnud. Igastahes. Mida ma teen, kui mul on vaja midagi oma minevikust? Lihtne - ma ronin oma kausta ja kaevan sealt selle actual vestluse välja. Ja siis ma veedan umbes 1.5 tundi lugedes mu vanu vestlusi Jasoniga ja lihtsalt naeran. Tõesti selline tunne oli, nagu oleks narkot teinud. Sõbranna ütles selle peale, et need vestlused on tasuta narks :D "Loed, oled happy ja high".
Selles suhtes, et kõigepealt pidi seda välja kannatama mu sõber, kelle toas ma olin, ning siis piilus mu kutt vahepeal sisse ning ma lihtsalt irvitan talle näkku. Oi, see oli hea naeruteraapia :p
Ma naersin, sest need lubadused,  mida ta kunagi andis .. ma jäin mõtlema, kui hästi ta minuga actually välja mängis. Ta oli mu niivõrd hästi ümber sõrme keeranud, et ma oleks kõike teinud. Aga selline ma kord juba olen - ma lihtsalt saangi inimestega väga lähedaseks ning siis saan haiget.
Ja see tundus nii kauge. Ma olin juba ära unustanud, kui sees ma omadega seal olin.
2. Pärast eksamiks valmistumiseks mängisime Dotat sõpradega ja loomulikult ma afkisin (yup, olen kohutav tiimikaaslane) ning samal ajal kirjutasin. 60. minutil avastasin, et natuke veel ja ma hakkan kohe nutma. Ma indeed kirjutasin tol hetkel väga kurba osa, aga samas see ei mõjutanud mind nii palju. Ei teagi, kust see tuli, aga ma loodan, et teil tuleb ka tunnete rollercoaster.

A, muide, ma tegin Caro/J playlisti Spotifysse. Selle nimega peakski üles leidma. Seal pole praegu palju, kuna osa laule kas ma kuulangi praegu pidevalt või on need unustusse vajunud. Aga ma kavatsen selle täisväärtuslikuks teha ning tõenäoliselt võiks sinna ka iga osa lood juurde panna :)

Ja mulle (ja mu parimale sõbrale) tundus, et see lugu sobib.

Vabadan sellea osas ära ka, et see osa on täis emotsioone, tundeid ja mõtteid ning tegelikku edasiminekut siin pole. Ma ise olen selle osaga suhteliselt rahul. Loodan, et te ka :)
Go ahead and judge ^.^

***

Jason

Ma tahtsin teda hoida selle eest. Ma tahtsin teda eelkõige hoida enda eest. Ma ei tahtnud talle haiget teha. Ma tahtsin .. Ma tahtsin, et ta poleks minusse armunud. See tegi kõik nii kuradi keeruliseks. Kuidas sa käsid inimesel endasse mitte armuda?

Kuradima tunded. Miks meil need isegi olemas on? Miks me peame armuma?

Caro oli haavatav. Ta oli õrnahingeline ja ta oli kergesti purunev. Ma ei julgenud teda puudutada, kartuses, et ta puruneb kildudeks. Ja ometi ma tegin seda ja see kõik algas. Caro oli tunnetekeeris.

Enne teda ma ei osanud tunda. Ja siis tuli meie klassi ingel. Juhtus ime, mida ma poleks kunagi osanud ei oodata ega soovidagi.

Caro tegi mind inimeseks, ta õpetas mind tundma ja võib-olla kohati mitte nii metsik olema. Kogu fassaad, mis oli Zacki poolt üles ehitatud, lagunes tema läheduses. Ja seda oli keerulisem üles ehitada, kui ma arvasin. Siiski, tema ümber ma proovisin seda üleval hoida, et mitte talle liialt lootust anda. Mitte et see kordagi töötaks..