Minu olematu armulugu/Skinny Love

#10: Algus

Nagu lubatudki, üks osa Jasoni vaatepunktist. Ent ma arvan, et järgmine võib ka tulla Jasoni vaatepunktist, kuna mul lihtsalt on ideid. Aga ma ei hakka kirjutama sellest, mis nende vahel oli, millest Caro juba "rääkinud" on, pigem mingeid Jasoni enda mõtteid. Ning siis mingi hilisem moment juba. Mingi poole aasta pärast või nii.

***

Jason

"Love Hurts". Kunagi see lugu lihtsalt meeldis mulle. Nüüd vastab see juba tõele. Ja ma veel mõtlesin, et küll peab loll olema, et uskuda sellesse, et laulud ennustavad midagi ette. Oleks võinud ju "The Secretist" järeldada.

"Some fools think of happiness

Blissfulness, togetherness

Some fools fool themselves I guess

They're not foolin' me"

Arvestades, et oli juba suhteliselt hilja - jajah, tean. Mis loll ikka veel koolis passib, kui tunnid juba läbi on? Tõsi oli, et see oli ainuke koht, kus ma sain häirimatult olla. Vähemalt ma arvasin nii.

Igatahes, jah, oli hilja, koolis polnud peaaegu kedagi ning pmst iga klõpsatust oli kuulda. Siis ma kuulsingi, kuidas tema trepist alla tuli. Mitte et ta tol hetkel sellise rõhuga oleks olnud. Veel mitte. Ja mitte et ma teadnuks tol hetkel, kes see oli. Veel mitte.

Sammud peatusid.

Klõps, klõps, klõps. Vaikus. Nii?

Äärepealt oleksin mängu jätnud ja vaatama läinud, kes see on, kuid mu sisetunne pakkus, et see on koristaja ja oleks tobe vaid selle pärast mäng katkestada.

Vaatamata sisetundele, piinas too salapärane vaikus mind endiselt. Pealegi et teine pool sisetundest väitis, et seal peab olema midagi enamat.

Ent ma ei olnud see tunneteinimene, kes kuulaks oma emotsioonilist poolt. Ma olin põhimõtteline. Juhin tähelepanu sõnale "olin".

"I know it isn't true, I know it isn't true

Love is just a lie

Made to make you blue

Love hurts......ooh, ooh love hurts

ooh, ooh love hurts" 

Vahel ma mõtlesin, miks nad teevad laulud nii lühikesed. Vaikus täitis mu kõrvad ning siis ma kuulsin õhu sisseahmimist.

Okei..?

Pöörasin oma pilgu seinale, mille taga oli trepp.

Õigel ajal kah.

Seina tagant piilus Caroline. Vaatamata sellele, et ma olin tol ajal veel Jade'iga koos, suutis just Caro äratada minus tähelepanu. See pisike kaitsetu tüdruk tekitas minus midagi erilist. Mingi tahte teda kaitsta või ma ei tea.

Tol hetkel ei teadnud.

Ta kohmetus ja lõi pilgu maha.

Tüdrukutega suhtlemine oli mulle tol ajal probleemiks. Jajah, ma tean. Tüdruk olemas ja endiselt probleemid. Ütleme nii, et ma keskendusin pigem tööle kui tüdrukutele. Jade oli niigi pigem maskeeringuks kui päriselt. Võinoh, midagi ma tema vastu tundsin ka... Tõenäoliselt. Võib-olla. Vist.

"Kuidas oli siis?" küsisin, pannes kitarri enda kõrvale. Ma arvan, et ma tegin seda vältimaks piinlikku situatsiooni. Ja nagu hiljem välja tuli, viis see mu kõige õnnelikuma asjani ka.

"See oli imeline..." lausus tüdruk imetleval häälel, otsekui hõljuks pilvedes.

Muigasin mõttes, kuigi hiljem sain aru, et poleks seda pidanud tegema.