Teate, kes on suurepärane? Ah, kõigepealt Janek muidugi :P (mitte see Janek, kes mu lugu maha tegi, muidugi mitte). Aga see on keegi, kes teeb mind meeletult õnnelikuks. Keegi, keda ma .. armastan ja kes ka mind armastab. Ühesõnaga, ma lõpuks leidsin kellegi, kes minust hoolib ja minuga päriselt olla tahab, mitte mingeid mänge mängib.
Aga selle osa juures tahaksin ma MEELETULT tänada oma kallist Dreiat, kellega me siin vahepeal 3 päeva koos veetsime ja kes suutis täna /minu/ tuju parandada :) Ma armastan sind, babe. Mulle alguses see osa üldse ei meeldinud, aga siis Dreia vaatas seda ja ütles, et see on väga tore, nii et tänu sellele saate te selle osa nii kiiresti :)
Muidu seda, et .. uh, söögikohas toimunu on tõsi (va. Cassie'ga seotud siis), sulgpalli mängisin ma Jasoniga ka (ilmselgelt ta ei aidanud mind püsti küll, eks ole).
Ma tean, et lugu kõrval äratab tõenäoliselt küsimusi stiilis "kuidas, kuradi pärast, peaks see siia sobima?" Lihtsalt siis, kui pealkirja panin, tuli mulle automaatselt see lugu meelde ja .. pmst see on nagu Cyle ja Joe selles osas (nad muidu on väga normaalsed tüübid, aga seda nähes langesid nad mu silmis ikka väga). Ning kui ma seda lugu esimest korda kuulsin, mõtlesin ma: "And suddenly I and Nicki were best friends," :P
Aga muidu. Ma loodan, et teile meeldib see sama palju kui Dreialegi :)
***
Toksisin rahulolematult jalaga vastu maad.
Tõepoolest. Ma võtan tagasi kõik oma sõnad tüdrukute aegluse peale. Kui keegi poistest peaks kunagi veel tüdrukute kohta ütlema, et neil läheb enda kordaseadmisega liiga kaua aega, siis ma virutan neile pesapallikurikaga. Täiesti ausalt.
Kui varem oli kaklus selle üle, kuhu me sööma lähme, siis nüüd läks poistel hulk aega, kuni nad otsustasid, mida nad süüa tahavad. Ma kohendasin muudkui kotti oma õlal, sest see oli raske ja hakkas hõõruma, arvestades aega, mida ma ootama pidin. Otsustasin juba minna kohti võtma, kui avastasin, et poisid olid ära tellinud ning kohtadele suundunud.
Raputasin poolvihaselt pead. Aitäh, et mulle ka ütlesite.
"Mida teile?" naeratas mulle teenindaja.
"Ee...," Mu pilk eksles kellale ja ma avastasin, et olin viimati söönud ligi kuus tundi tagasi, kuid tänu poiste otsustusvõimetusele oli mu söögiisu läinud. Lasin pilgul uitada mööda letti. "Üks juustukook palun. Ja sidruni Nestea,"
Sain oma "toidu" kätte ning liikusin poiste juurde.
Kas see peaks olema mingi vandenõu või..? Nagu täiesti-täiesti ausalt? Miks mu elu üha rohkem mingit filmi meenutab? Või siis pigem seebikat. Okei, mida iganes.
Soovisin poistele head isu, jättes oma kodinad tooli kõrvale ja maandudes ainukesele vabale kohale, mis - te võite eeldada - oli Jasoni kõrval. Täiesti mindblown, kas pole? Ma isegi ei proovi enam ja see lihtsalt juhtub.
"Proovid erinev olla?"
"Huh?"
"Noh, et ei võta praadi ja nii,"
Pööritasin silmi. "Ma ei taha süüa,"
"Ja Nestea?"
YOU ARE READING
Minu olematu armulugu/Skinny Love
Non-FictionMinu olematu armulugu: Caroline Forbz oli alati teistsugune. Mitte et ta oleks keegi üleloomulik või nii (mis küll ei takistanud tal sellest unistada), aga tal oli teistsugune mõtlemine. Võimalik, et just selle pärast sattus ta kiusamise ohvriks eel...
