#49: vastupandamatu

702 46 2
                                    

Ma alguses mõtlesin, et kirjutan siia midagi sellist: "Imelik, et ma äkki postitasin ÄKAMit rohkem kui SLi .. aga ma arvan, et see juhtus sellepärast, et armastus on kustunud. Nagu .. minu inspiratsiooniks selle jutu osa puhul oli armastus tema vastu ja nüüd on see läinud. Tähendab, muidugi ma armastan teda endiselt, aga see pole enam selline nagu varem. See ei ole enam see jutt. See on lihtsalt see, et sa ei saa kord armastatud inimest täiesti oma süsteemist välja. Ning et see armastus enam ei tööta, on ka selle jutu kirjutamine muutunud raskemaks.", aga siis ma leidsin, et kuradima libedalt läheb see kirjutamine :D Ma arvan, et see pole siiski see kirglik armastus, mis aitas seda kirjutada, vaid lihtsalt .. uh, kuidas seda öelda nüüd .. paras ajahetk? Võinoh, ma ei teagi. Tegelikult on tõenäoliselt asi selles, et mul on megalt asju taas vaja teha ning mina eelistan (ilmselgelt) kirjutama hakata :P

Ja tegelikult on tore see, et ma sain mõlemale jutule enne sõbrapäeva uue osa teha, see oleks justkui eelkingitus. Ma loodan, et te hindate seda ;)

Muidu see osa läheb homse päevaga muidugi ideaalselt kokku, kas pole :D Ma tean jah, mu kallis, et see pole kohe üldse sina, aga .. aga sa oled üldse hoopiski teistsugune, nii et lase tal olla palun. Järgmises osas oled vahepeal sina ka. Sinna tuleb midagi, mis päriselt juhtus, nii et ;)

Ega's midagi. Lugu ja pilt seletavad vist Jasonit päris hästi, mis? Ning mina olen rahul, väga armas osake :)

Loodan, et te ka rahule jääte.

Head päeva jätku:

***

Jasoni headus jätkus pikemat aega. Peale hommikusööki oli aeg teele asuda ning siis ma siiski loovutasin tema pusa talle - õues oli veel jahedavõitu. Hommikuti ikka juhtub, isegi Austraalias.

Kui me kõndisime, oli ta kergelt liiga lähedal. Ning ta käsi puudutas kogemata mu reit. Täiesti kogemata, jajah. Ja teate? Ma suutsin vahepeal sellega juba ära harjuda ära harjuda: peale tantsu oli see kuidagi loomulik ega põhjustanud midagi. Ent nüüd tuli see tunne tagasi. See, kui ta mind puudutas ning mu keha läbis kuumalaine ja seal kohas, kus me kehad kokku puutusid, oli epitsenter. Ning see oli ikka kuradima meeldiv.

Mis mind veel selle juures rõõmustas oli see, kuidas ta pidas Ianit, kes minust paremal kõndis, täiesti loomulikuks. Ta tundis end tema kõrval vabalt. Mitte nagu siis, kui ta Zacki kõrval oli. Tahtmatult pani see mind jälle mõtlema, miks ta siiski Zackiga rohkem suhtleb.

"Selles suhtes, et parem on näiteks kaheteistkümnese bussiga minna, kuna sinna on mingi kaks tundi sõita. Poole ühesega võib ka, aga ma arvan, et me lähme kaheteistkümnesega. Või mis sa arvad, Jason?"

"Mhm," venitas Jason, vaadates ise vaid mind.

Ma ei ole kunagi seda tundnud. Kõik, kes on armunud olnud, teavad, kuidas su armastatu on võimeline sind vaatama sellise pilguga, et sa punastad ja tahad silmad ära pöörata. Mul polnud seda aga kunagi varem juhtunud! Ma võisin tunda end ebamugavalt ega suutnud normaalselt rääkida, kuid Jason polnud kunagi mind punastama pannud pelgalt oma pilguga. See võis põhjustatud olla tema sõnadest või puudutustest, aga mitte pilgust. Ja siis äkki .. äkki ta vaatas mind just selle pilguga ja ma tundsin, kuidas ta silmad vaatavad mitte pelgalt minu omadesse, vaid ka mu hinge. See põhjustas puna tekke põskedele ning ma pöörasin silmad kõrvale.

Nägin silmanurgast, kuidas ta muigas.

"Tähendab, jah, lähme kell kaksteist. Caro?"

"Jah?" küsisin ma justkui uneseisundist välja tulles.

"Alasia pool suve alguse tähistamine. Kolmandal jaanuaril kell kaksteist," seletas Jason endiselt muiates.

"Aa, õigus," ütlesin ma ja virutasin endale mõttes vastu pead: nagu tegelikult ka, Caroline? Tahad sa tõepoolest nende mõlema ees oma marki täis teha? Oh sind. "Jaja, mul endal oli ka plaanis kell kaksteist minna," Nägin, kuidas Ian proovis üha rohkem laienevat naeratust peita. Jason seda teha muidugi ei kavatsenudki.

Minu olematu armulugu/Skinny LoveWhere stories live. Discover now