Minu olematu armulugu/Skinny Love

#53: Järve ääres

Hei .. tean jaa, et pole ammu kirjutanud .. /täiega/ kaua, /eriti/ ÄKAMit .. aga no mida sa teed, kui midagi lihtsalt ei õnnestu? :( Ma tahaks väga nende kahega juba ühele poole saada, et järgmiste kallale asuda :/ (eriti ei õnnestu mitu asja korraga teha)

Aga eks ma siis vaikselt kirjutan sellises tempos, mis jõuan, sest te loete ikkagi :)

Selles osas on päriselt juhtunud see alakate tekst (jah, ta luges mu msni pealkirju..) :)

Mul on piltidega probleem: ma ei oska uues photobucketis slideshow'd teha :/ Seetõttu panin ma pildi, mida olen tõenäoliselt aasta tahtnud panna juttu juba, ning teisi saate sealt ise üles otsida :) Minu kasutajanimi on sama, mis siingi (LunaeFelis), ning vaadake tavalisest Library'st kolm esimest pilti (see kõrvalolev peaks olema teiste keskel) ;)

Ning aitäh kõigile, kes hakkas järgmist juttu lugema ("Varjud minevikust"), sest see on järg sellele (täpsemalt OMC'le) ning seda meeldib mulle täiega kirjutada :)

Ma armastan teid.

P.S. Eelmise osa juures ma unustasin mainida, et sellesama Port Arturiga, mis sai Café 153 prototüübiks, on mul nüüd üks palju parem mälestus. Sealt saime alguse "meie". Sest sealt hakkasin ma Janekuga lähemalt suhtlema. :*

***

Peale sööki me jõudsime natuke mängida võrkpalli, kuna polnud veel pimedaks läinud. Aga hämariku saabudes olime kõik gruppideks jagunenud: osad jõid endiselt verandal, osa istus rannatoolidel, osa tegeles millegagi sees ja osa, kus ka mina ja Jason olime, istus lõkke ääres.

Oli hea olla vabas õhkkonnas, ilma igasuguste kooli- ja muude muredeta, ning lihtsalt nautida elu.

Lõkke praksumine ja selle soojus rahustas mind alati maha ning mu suureks üllatuseks oli Jason istunud samale pingile, mis minagi.

Ta oli Apollo Bays .. teistsugune. Ma ei teadnud, mis juhtunud oli, aga see, kuidas meie suhtlemine oli muutunud .. kuidas me olime muutunud nii lähedaseks.

Lõkke ääres oli pisike, umbes 10 inimesest koosnev seltskond. Kuna asjasse oli segatud veidi alkoholi, oli juba päris hilja ning kõik olid vabaks lasknud, otsustasime rääkida, mida üksteisest arvame. See ei läinud siiski väga isiklikuks, nii et oli meeldiv kuulda, et inimesed suhtuvad sinusse üldjuhul sõbralikult.

Sirutasin end lõkke poole ja kohendasin paari halgu.Mu käed olid otse lõkkes, kuid imelikul kombel ma ei talunud selle kuumust.

Küll aga ehmatas mind Jason oma hoolivuse ja sõnadega.

"Kuum ei ole?" Jasoni hääl kõditas mu kaela, tuletades taaskord meelde tema lähedust.

Lõkkekuumus pole mingi kuumus, kui midagi sellist juhtub?

Vaatasin üle õla talle otsa ja naeratasin. "Ma millegipärast ei taju seda,"

Sirutasin selja taas sirgeks ning avastasin äkki, et me Jasoniga istusime täiesti külg külje kõrval: meie puusad puutusid isegi kokku.

Wow. Vot nüüd see on tõepoolest väga .. huvitav. Aitäh.

Ning mingi hetk me lihtsalt eraldusime kuidagi sellest seltskonnast. Me jäime füüsiliselt paigale, kuid olime alustanud kahe inimese vestlust ning keegi ei proovinudki selles osaleda, nii et meil oli seal väike privaatne mullike.