Minu olematu armulugu/Skinny Love

#20: Jõulupidu

(P.S. Pühendus kasutajale TriinNicole, kuigi ta ei loe seda lugu. Aga muidu läheb kaua aega, kuni ta ÄKAM-i pühenduse saab :))

Uus osa! Mulle see väga meeldib. Põimisin siia mitu sündmust kokku, kuid need lähevad hästi kokku, mis? Caro 9. õppeaasta hakkab kohe lõpule jõudma ning gümnaasium ei tohiks enam nii sisu- ja mõttetihe tulla. Minu idee on panna sinna lihtsalt peatükid mingitest toredatest sündmustest, või mis te arvate?

Siis see lugu seal kõrval .. ma ei suutnud juba ära oodata, millal seda kasutada saan. Lugu, mis sobib mu arust nii ideaalselt selle osaga kokku. Mis sest, et avastasin ta enda jaoks paar aastat hiljem peale "eluloo" toimumist... Ning pilt peaks siis tähistama Caro vaatenurga lõppu.

Et siis jah, endiselt ootan teie vote ja kommentaare :) (Suur aitäh neile, kes loevavad mu mõlemat lugu ning avaldavad mõlemale, või vähemalt ühele, suurt toetust - ma armastan teid) Hinnake ja kommenteerige seda lugu ka nii aktiivselt, palun =)

Aga aitab mu lobast. Saadan kommi nendele, kes viitsisid läbi lugeda ;) Olge lahked:

***

 Jason

Mulle ei meeldi peod.

Lasin tüdinud pilgu üle saali.

Miks ma üldse tulin?

Kiristasin hambaid, kui mu tark alateadvus kavatses juba vastuse kavatses ette sosistada. Ma lihtsalt ei tahtnud .. üle mõelda. Kuigi samal ajal ma teadsin väga hästi, et see oli tõsi.

Lihtsalt jätkame rääkimist pidudest .. peaasi, et mõtted veidi eemale saaks.

Nagu see üldse võimalik oleks, salvas mu alateadvus. Ignoreerisin seda.

Jah, tol ajal ei meeldinud mulle peod kohe üldse mitte. Sest kui meil mingid peod toimusid, siis jõid inimesed end tavaliselt lihtsalt täis ning laaberdasid ringi. Mis selle mõte pidi õigupoolest olema?

Miks ma nendega hiljem ära harjusin .. nii palju siis mõtete eemalesaamisest. Oh, olgu, on võimatu teda peast välja saada. Las ta siis olla.

Ma lihtsalt sain gümnaasiumiklassi esimesel paaril kuul aru, kui väga Carole need peod meeldivad. Ta tunneb end siis inimestega vabamalt. Pealegi polnud ta nagu suurem osa - tema "jooming" koosnes vaid ühest purgist siidrist ning ta keeldus alati mõnuained tarbimast.

Tark tüdruk, mis? Sulle ju sellised meeldivad. Jää vait, haugatasin mõttes oma alateadvuse hääle peale. Eriti loll. Vaidlen siin iseendaga. Puhta hulluks läinud.

Ning see, kuidas ta end aeglaset muusika taktis liigutas, püüdes seda teha siiski nii, et teised ei peaks teda imelikuks.

Kes vaid julgeks...

Ta oli igat pidi ingellik. Ning samal ajal püüdis endast teha kedagi mitte nii .. tüdrukulikku. Võib-olla ma ei mõelnud siiski vaid "valgetest" inglitest. Temas võis olla ka midagi tumedatest pooltest.

Mulle meeldis see koht, kus ma praegu olin. Samal ajal sain rahulikult mõelda oma mõtteid ja jälgida teisi, ilma et keegi teine mind märkas. (Olin rõdul.) Sealt sai jälgida nii Carot kui ka kõiki teisi tegelasi, nii igaks juhuks. Lasin silmadel taaskord üle saali käia, otsimas Zacki ning sattudes kergelt paanikasse, kui ma ei teda ega Carot ei näinud.

Kutsuge mind paranoiliseks, aga Zackilt võib kõike oodata.

Ning siis ma leidsin nad. Nägemas midagi, mis tekitas valu mu südames.