#54: Kutsume seda sõjaks

581 45 10
                                    

Tervist. Teate .. ma vist isegi ei vabanda teie ees, sest mul pole tegelikult vabandust. Öelda, et mul polnud ideid, on tobe, kuigi tõsi. Ma ei osanud seda varem sõnadesse panna. Vabandust.

Muidu on asjalood sedasi, et ma tunnen ennast "kergelt" süüdi selle osa pärast, sest hakkasin Jasonisse teist inimest kirjutama. Ma muudan praegu teda drastiliselt ja see pole üldse hea. Miks? Sest noh .. tegelikult, kui ma juba Jasonist olen algselt teinud palju tundelisemat inimest, kui ta tegelikult on, siis vahet ei ole. Aga ma tean, et inimene, keda ma endale praegu silme ette manan, ei oleks selle üle just, pehmelt öeldes, õnnelik. Ma vabandan ta ees siiralt. Üks vabandus siia mul siiski on. Ma kirjutan läbi Caro silmade. Läbi Caro südame. Läbi ta armastuse. Ning seepärast pole üldsegi tähtis, kes Jasoni prototüübiks algselt oli. On tähtis see, keda Caro armastab.

Aga teate mis :) Ma loodan, et te pole mu peale väga pahased, et ma nii kaua pole uuendanud. Suvi on alanud ning ma saan varsti tööle minna, kus 90% ajast mul midagi teha pole, nii et ma kavatsen nüüd arvutit kaasas tassida, sest sain selleks ametliku loa. Nii et äkki, võib-olla on siiski midagi loota :P

Pealegi. Kui ma lõpetan selle peatükiga, siis see on läinud mu elust. Ma lõpetan selle vana värgi, milles ma nii väga kinni olen ja mis mulle endiselt kohati haiget teeb. Ma ei pea mõtlema enam Jasoni peale. Selle Jasoni peale. Ma saan keskenduda neile, kes mu elus praegu on. Sest, uskuge mind, ma olen väga vaimustuses oma maffialoo kirjutamisest ning mul on metsikuid ideid, mis seal kõike juhtuda võib :)

Vot.

Muide. Ma endiselt ei oska uue Photobucketiga midagi peale hakata, nii et veel ühe pildi peate sealt ise üles otsima, kui viitsite :P

Aga ega ma siis rohkem midagi ei ütle. Nautige :)

***

Me lihtsalt vaatasime üksteisele intensiivselt otsa, kuid keegi ei teinud mingit sammu edasi. Ma ei tea, see .. tõenäoliselt pidi lihtsalt tulema õige moment.

"Tead, mul hakkab külm," Jason hõõrus oma käsivarsi ja vaatas mind. "Sul külm pole?" Ta osutas mu kergele pusale.

Ajasin huuled torru. "Peaks olema?"

Ta naeris. "Ju siis vist mitte. Aga ma eelistaks sisse minna,"

Jääda imetlema fantastilist järve ööüksinduses või järgneda oma eluarmastuse kutsele minna sisse? Jajah, kindlasti kõik valiks esimese.

Ta sirutas mulle käe ja taaskord ma põrnitsesin seda imestusega.

Apollo Bay on teda tõepoolest muutnud. "Maal võib kes tahes hea olla. Seal pole mingeid kiusatusi." Ent ma teadsin, et asi võis ka olla selles, et siin polnud Zacki. Ja kui polnud Zacki, oli ta alati teine. Alati rohkem .. inimene.

"Aitäh," sõnasin ma siiralt ja naeratasin lootusega, et seda on pimeduses ka näha.

Nägin vastuseks ta säravaid hambaid sähvamas, nii et tõenäoliselt ta nägi.

Kuni me ära olime, oli rahvas magama vajunud. Ausalt, vot see oli imelik. Ma arvasin ikka, et pidu kestab hommikuni või midagi. Kell oli alles kaks ja juba oli kogu ümbruskond vaikne.

"Tule, ma tahan sulle midagi näitama," sosistas Jason.

Mu silmad vilksatasid kiiresti enda käele, mis Jasoni pihus nüüd oli.

Mida..?

Ta ignoreeris mu hämmeldust - kui ta üldse seda tähele pani - ning juhtis mind enda järel Alasia venna tuppa. Imelikul kombel ei maganud seal keegi.

Jason istus diivanile ja patsutas kohta enda kõrval.

Kergitasin hämmeldunult kulmu, kuid ta tegeles parajasti laualt võetud IPadiga.

Minu olematu armulugu/Skinny LoveWhere stories live. Discover now