#18: Melbourne, Melbourne - uute unistuste linn

923 55 3
                                    

Heihopsti! Tean, et pole ammu kirjutanud, aga kevad Reaalis on midagi hullumeelset. Õnneks pole tulevaks nädalaks töid (veel) planeeritud, nii et ehk suudan rohkem kirjutada. ÄKAM-i kohta nii palju, et ma ei tea, millal uus osa tuleb, sest nagu ma juba ütlesin, ei ole mul seda nii kerge kirjutada kui MOA-d. Aga ma proovin endast alati paremat anda ja nagu teie (väheste, aga siiski) kommentaarid näitavad, siis tasub ootamine end lõpuks ära.

Sellest osast nii palju, et alguses ta kuidagi ei meeldinud mulle, aga siis ma lisasin siia midagi, mis väga oleks võinud juhtuda, ja kohe omandas kõik hoopis parema külje. Loodan, et tea arvate samamoodi.

Ning seda ka, et kui ma hakkan gümnaasiumiaastatest kirjutama, mis te arvate, kas oleks mõttekas pealkiri muuta, pakkumine oleks "Skinny Love"? Sest tegelikult pole ju Caro armulugu olematu, ta ainult arvas nii need 2,5 aastat. Skinny love on aga väljend, mis tähendab seda, et kaks inimest armatavad üksteist, aga on liiga arad, et seda tunnistada. Ootan kommentaare.

Ning üldiselt siis seda ka, et ootan palju-palju hindeid ja muidugi kommentaare. Ning nautige :) (kuna ma vist niigi kirjutasin juba väga palju. Aga tänud neile, kes lugesid ;))

***

"Kuid kas sa tõepoolest suudaksid sellega hakkama saada? Sellega, et ta tõepoolest tuleb ja hakkab sinuga sellest rääkima?" Need olid Chantali sõnad mulle, kui me oma 9. klassi lõpureisile, kuhu tema kahjuks tulla ei saanud, läksime.

Ning ma vastasin talle täiesti ausalt: "Ma ei tea,"

Sest .. ma tegelikult mõtlesin sellest väga palju. See, kuidas me temaga kokku saame ja räägime, oli mõte, mis kummitas mind viimase kuu. Ning kuigi ma väga tahtsin - ja vajasin - seda, polnud mul endiselt õrna aimugi, kuidas see võiks välja näha. Et mis ma talle ütlema pean ja mida jätan pärastiseks ning muidugi see, kuidas tema sellele reageerib ning mida mulle ütleb.

See oli raske, väga raske, kuid ma sain kuidagi hakkama. Nagu Chantal ütleski: "Sa oled päris kaua hakkama saanud", mille üle ta muidugi imestas ka. Mis ma oskan öelda .. ma ei tea ise ka, kuidas mul see välja tuli.

Kuid seal ma olin, laeval, mis viis meid imekaunisse linna Melbourne'i, ning mõtlesin, kas see juhtub seal või kuidas. Kui järgida Jasoni loogikat, siis oleks võinud juhtuda ainult sellises kohas, kus meid keegi ei näe - laevatekk näiteks. Ning tegelikult oli ka minul see teema, kuna .. okei, põhiliselt Zacki tõttu, kuna siis ta korraldaks sellest jälle stseeni ning ma ei tea, mis sellest oleks kõik välja tulnud. Või siis meie teised klassikaaslased, kes oleks tuletanud meelde mu blogi ning .. jah, sealt oleks ka mingi draama välja tulnud.

Nii et jah, kui see pidigi juhtuma meie reisil, siis kuskil, kus polnud inimesi. Ning arvestades seda, kui palju meie klass mööda laeva ringi liikus .. võis see olla suhteliselt raske.

Sõitsime sadamast välja kell 19, kuna koolipäevadest tohib tavaliseks reisiks kasutada vaid kaks päeva aastas. See oli tegelikult isegi päris tore, kuna tagas meile siis tervelt kaks päeva laevaklubis lõbutsemist.

Kõigepealt me muidugi otsisime oma kajutid üles ning pakkisime asjad lahti. Kahe tunni pärast ootas meid õhtusöök, mis oli lihtsalt ülihea. Mille poolest mulle need laevasöögid meeldivad, on see, et sul on seal Rootsi laud, kus sa saadki reaalselt süüa kõike. Austritest sorbetini, krabidest erisuguste pähkliteni, seakarbonaadist .. okei, see oli veidi liiga suur kõrvalepõige. See pole nii huvitav. Lähme nüüd tagasi meie lõbustuste juurde.

Õhtusöök kestis umbes 1,5 tundi, millest me sõime umbes pool ja siis vaarusime enda kajutitesse, et vaadata veidi Eurovisiooni. Veidi, sest kell 23 pidi algama SeaPubis karaoke ning muidugi pidime me kõik sinna minema. Ning oo, ärme unusta, et peale seda pidime me ilmselgelt minema kõik Ibizasse.

Minu olematu armulugu/Skinny LoveWhere stories live. Discover now