Salapärased silmad(Eesti keeles) [Lõpetatud]

50. osa

Sõnast „läinud" võib aru saada mitut moodi. Keegi on läinud näiteks korraks teise tuppa või ehk läinud mõneks ajaks puhkusele või...midagi sootuks hullemat. Mina kahtlustan seda viimast.

Oma viimaseid jõuvarusid kokku võttes, vaatan ma Lucasele ahastusega otsa. „Kas ta on....surnud?" pärin, hoides pisaraid samal ajal tagasi. Mu viimane sõna ei kõla sosinast valjemini.

Noormees paneb käe ümber minu ning korraga tajun, et ka tema on ahastuses. Millegipärast tekib mul tunne, et hoopis tema vajab lohustust. Lükkan ta käe õrnalt ära ning selle asemel põimin enda omad talle ümber kaela ja toetan oma pea tema õlale.

„Claire," lausub ta vaikselt ning tema hääles kõlav tõsidus viib mu mõtted tagasi sellele, mida ta äsja Michaeli kohta ütles.

Ma lihtsalt tahan seda hetke veel veidikeseks edasi lükata ega vasta noormehele, vaid surun end tugevamini tema vastu. Ma tean, et ma ei saa seda lõpmatuseni vältida, aga ma vajan veel mõnda hetke.

„Claire," ütleb Lucas uuesti ning seekord kostab tema hääl veidi valjemini.

Ta ei lükka mind endast eemale ja seega ei pea ma endiselt vajalikuks talle vastata. Pigistan silmad kõvasti kinni ja püüan kõik korraks unustada, isegi tema.

Tajun, kuidas noormehe käsi silitab mu juukseid, mis pole juba päevi kammi näinud ja vihastan, kui leian end nii ebaolulisele asjale mõtlemast. Ma ju ei tohtinud praegu millelegi mõelda.

„Ta pole surnud," kuulen noormeest korraga lausumas ning ma löön silmad lahti.

Tõmbun noormehest eemale ja astun sammu tagasi. „Aga...?" pomisen arusaamatult, tundes samal ajal ülevoolavat kergendustunnet.

Lucas vaatab mind enne vastamist pikalt. „Aga ma pole kindel, kas me teda kunagi enam näeme," avaldab ta viimaks tõe ning suunab mu seejärel oma tugitooli istuma, ise põlvitades minu ette.

„Mida sa sellega öelda tahad?" küsin ega suuda värinat oma hääles tagasi hoida.

Noormees haarab mu käed enda pihku ning teatab vaevumärgatavavalt kulmu kortsutades:" Tegelikult peaks Michael sulle seda kõike seletama."

„Miks ta seda siis ei tee?" nõuan tema käest vastust.

Sünge ilme noormehe näol säilib. „Ta valis teise tee," kostab ta vastuseks ning mulle on selge, et talle pole see meeltmööda.

Nähtavasti polnud mina ainus, kes ei suutnud õige ja vale valiku vahel otsust teha.

„Millise?" küsin vaikselt.

„Michael on mulle alati suur mõistatus olnud," lausub Lucas hoopis. „Hoolimata meie sõprusest ei mõistnud ma teda kunagi täielikult. Ta jättis nii palju asju enda teada ja praegusel hetkel vihkan ma teda selle eest," sõnab noormees, kuid tema ilme pole vihane. See on kurb ja rusutud.

„Elizabeth ütles, et üks kolmest peab alati surema," pomisen tasaselt, kui mulle naise sõnad meenuvad.

Minu üllatuseks ilmub noormehe näole kerge muie, kuid see kaob siiski peagi. „Aeg on edasi läinud," tähendab ta. „Meie loos pole kõik nii nagu Elizabethi omas oli."

Kergitan talle otsa vaadates kulmu. „Ma ei mõista," pomisen ebakindlalt, kuid sisimas tunnen ma kummalist kergendust.

Lucas vabastab mu käed ja tõuseb püsti. „Elizabeth, Riley ja Cecilia," lausub ta aeglaselt ja suunab oma rohelised silmad tagasi minu peale. „Sina, mina ja...Michael," jätkab Lucas vaiksemalt, „me oleme nagu raamatukaaned, see tähendab, et pealtnäha oleme me nende kolmega sarnased, aga sisu on täiesti erinev."