Salapärased silmad(Eesti keeles) [Lõpetatud]

5. osa

Tema tahab juttu ajada? Äkki mul ei ole lubatud võõra mehega juttu ajada? Ma ei mäleta, et mu vanemad oleksid, seda keelanud, kuid ettevaatlikus ei tee kunagi paha.

Vaatan seda meest ja vaatan siis Lucast. Mu pilk vilksab ühelt rohesilmselt isikult teisele. Ma pean seda tunnistama. Ma kardan neid mõlemat. Lucast vähem, seda teist rohkem. Kuigi ka Lucas on tõsine, tundub vanem mees sellisena, kes ei mõistaks mind absoluutselt. Ma pole kindel, kas ka Lucas mind mõistab.

„Niisiis, kes sa oled?“ pärib see vanem mees kähedalt ja ma kaldun arvama, et ta suitsetab liiga palju. Mulle ei meeldi suitsetamine. Järelikult ei meeldi mulle ka tema.

„Ta juba ütles mulle, et ta ei tea,“ torkab Lucas vahele ja mees pöörab oma pilgu minult talle.

Ta noogutab aeglaselt. „Ma mõistan Lucas, et sa oled temast pimestatud,“ sõnab ta ja jätkab, enne kui Lucas protestima jõuab hakata. „Aga sa ju tead, et see neiu siin,“ ta osutab käega hooletult mulle,“ on väga ohtlik.“

Kuulen Lucase pomisemist, et ta pole minust pimestatud ja mõtlen mehe sõnadega üle järgi. Ta ütles, et ma olen ohtlik. Mina! Ausõna, minust ohutumat inimest pole olemas. Ma ei tapa kunagi isegi putukaid ja Tessat pole ma ka veel maha löönud. Ma ütleksin, et nemad on palju ohtlikumad.

„Kust te võtate, et ma ohtlik olen?“ pärin, enne kui saan sõnasabast kinni. Mul polnud plaanis nendega rääkida.

Vanem mees naerab lühidalt ja ebaviisakalt. Täpselt nagu Lucas eile, kuid see mõjub palju ebameeldivamalt. Lucas ise on seekord vait ja väldib minu küsivat pilku.

„Kulla tüdruk, me teame sinust kõike,“ sõnab mees veidi ähvardavalt. „Kas mõistad, kõike?“

Ei ma ei mõista. Ma ei saa aru, mida ta minu kohta nii jubedat tead, et ta mind ohtlikuks peab. Kas seda, et mu ema jättis meid maha ja kolis kodunt minema? Ja mu isa on selletõttu masenduses. Või seda, et Tessa vihkab mind? Ma ei ütleks, et see näitab, et ma ohtlik olen. Ma ütleks, et see pole kuigi oluline. Ent millegipärast on temal kindel arusaam, et ma olen ohtlik ja ma tunnen tema suhtes aina sügavamat vastumeelsust.

„Nii? Ja mis selles kõiges nii ohtlikku on?“ pärin ja püüan rahulik olla.

Mees kergitab kulmu. „Sa vist tõesti ei saa aru,“ ütleb ta ja vaatab Lucase poole.

Nüüd avab Lucas viimaks suu. „Mul on tunne, et ta tõesti ei tea midagi,“ lausub ta ja vaatab minu poole.

Mees mühatab. „Sina ja sinu tunne. Kas tead, et sa võid eksida ka?“ pärib ta Lucaselt ja too noogutab. „Ja kui sa eksid, siis sa tead, kui rängad tagajärjed sellel on.“

„Joseph, ma tean väga hästi, mida ma teen. Ja seekord ma ei eksi,“ sõnab Lucas tõsiselt.

Joseph, viimaks sain ta nime teada, paistab endiselt kahtlev. „Sellisel juhul pead sa ise neiule rääkima, mis temaga toimub.“

Lucas ei paista selle üle just rõõmus olevat. „Miks just mina?“ pärib ta pahuralt. „Las Cassandra või Caroline tegelevad sellega,“ tegi ta ettepaneku.

Joseph raputab pead. „See on sinu ülesanne. Sina ta avastasid,“ sõnab ta veidi karmilt. „Aga mitte praegu,“ lisab ta kella vaadates,“ aeg hakkab otsa saama. Räägite hiljem kunagi.“

Joseph vaatab mind hetke uurivalt ja siis kaob. Tema järel Lucas, kes ei kingi mulle pilkugi.

Vaevalt mõni sekund hiljem on klass inimesi täis ja ma istun oma kohal, kus ma kohe kindlasti mõni sekund tagasi polnud. Klass sumiseb ärevalt ja ma saan aru, et see on eelseisvast tööst, kuid ma ei suuda õpikut avada, et veel midagi korrata.

Emily heidab mulle pilgu, kui ma istun klassis ainukesena, kelle füüsikaõpik on kinni. Kõik teised üritavad paaniliselt veel õppida ja spikrit teha, kuid mina mitte. See on lihtsalt füüsika töö. Ei midagi olulist. Varem ma nii ei mõelnud, kuid see varem. See oli siis, kui kõik oli enam-vähem hästi. Nüüd oli mu maailm täiesti segi pööratud.

„Kas sa oskad?“ pärib Emily, püüdes samal ajal midagi üles kirjutada.

„Arvatavasti,“ pomisen ükskõikselt. Mul ei ole jaksu sellele mõelda.

Emily kergitab üht oma täiuslikku kulmu. Ta teab, et mina ja füüsika ei sobi hästi kokku. „Siis oleks väga tore, kui sa mindki aitaks,“ sõnab ta paluvalt. „See töö on täiesti kohutav.“

Noogutan, lubades teda aidata, kuigi tegelikult ei oska ma midagi.

Kui õpetaja meile tööd mõne aja pärast kätte jagab, vaatan küsimusi ja kõik need tunduksid mulle nagu tuttavad. Ometi, tean ma väga selgelt, et kümnendale küsimusele ei tohiks ma vastust teada, sest kell käis enne, kui ma õpikust lugemisega sinnamaani jõudsin. Siiski, ma tean seda vastust ja tean ka kõiki teisi. Ma oskan kõigile kuueteistkümnele küsimusele vastata ja see hämmastab mind. Ma pole seda kunagi osanud. Isegi siis, kui ma olen tööks mitu tundi õppinud.

Panen töö lauanurgale ja kortsutan kulmu. Mulle ei meeldi see asi. Kohe üldse mitte. Ma ei taha olla mingi füüsikageenius, kuid ometi ma olen. Lahedan ära isegi ühe Emily ülesande, mis oli teistsugune, kui minu oma.

Emily naeratab mulle tänulikult ja ma naeratan vastu, kuid see naeratus ei ole siiras. Ma ei mõista, mis toimub.

Päeva jooksul selgub, et ma olen andekas mitte ainult füüsikas, vaid ka bioloogias, matemaatikas, prantsuse keeles. Ma vaatan ainult tahvli peale või õpikusse ja tean kohe, mida ma tegema pean ja teen seda õigesti. Mida rohkem õigeid vastuseid ma matemaatikas saan, seda närvilisemaks ma muutun. Ma ei ole kunagi matemaatikas järjest üle kahe õige vastuse saanud. Nüüd on mul neli vastust õiged. Siis viis, kuus, seitse, kaheksa. Viimaks olen tunni ajaga saanud kaheksateist õiget vastust. Õnneks on see tunni töö ja õpetaja ei kontrolli seda või muidu oleks ta kahtlustanud mind spikerdamise. Mina ja matemaatika pole just parimad sõbrad. Pigem oleme me vihavaenlased.

Ma kahtlustan, et kogu see asi on Josephi ja Lucase süü. Ma ei tea, kuidas nad mind geeniuseks muutsid, kuid ometi on nad seda teinud. Ja mulle ei meeldi see.

Lisaks pole ma täna mitte ühtegi roheliste silmadega isikut kohanud, väljaarvatud nemad kaks hommikul. Ma kardan. Mind hirmutab mõte, et ma võingi ohtlik olla nagu Joseph ütles. Tal paistis tõsi taga olevat. Aga ma ei saa sellest aru, lihtsalt ei saa.

Kui ma koju jõuan, siis Lucas ootab mind juba. Tema ilme on pahur, kui ma oma toa uksest sisse astun ja tema sealt ees leian.

„Ma ootan sind siin juba pool tundi,“ lausub ta karmilt, kui talle küsivalt otsa vaatan.

„Käskisin ma seda teha?“ pärin sarkastiliselt.

Lucas jätab selle tähelepanuta. Ta paneb käed rinnale risti ja näib väga pahane. Turtsatan teda vaadates irooniliselt ja istun toolile, kus ma eilegi istusin. Lucas istub taas minu voodi peal.

„Kas sa räägid ka mulle midagi nagu Joseph palus?“ küsin.

Noormees mühatab pahuralt. „Mul ei jää muud üle ju,“ teatab ta süngelt. „Ma võiksin praegu nii palju asju teha, aga selle asemel pean siin sinuga olema,“ lisab ta pahaselt.

Pööritan silmi. „Sa võid ju ära ka minna. Küll ma saan ilma sinuta hakkama,“ sõnan.

Ta raputab pead. „Kahjuks on nii, et sa ei saa.“

Ohkan sügavalt. „Äkki räägiksid mulle lõpuks, mis toimub?“ pärin kärsitult, olles tüdinud ootamast.

Lucas muigab hetkeks. „Ära ole nii kärsitu. See on pikk lugu.“

„Hakka juba pihta,“ ärgitan teda.

„Niisiis, sa oled sündinud neljateistkümnendal aprillil?“ küsib ta minu jaoks väga ootamatu küsimuse.

Ma ei saa aru, miks see oluline on, kuid ma siiski noogutan.

Lucas on mõne hetke vait, kuid jätkab mõne sekundi pärast. „Sellest saabki kõik alguse,“ lausub ta süngel. „Neljateistkümnendal aprillil algas kõik,“ lisab ta.

Ja ma ei saa aru, miks minu sünnipäev nii oluline on. Täpselt kuu aja pärast, pidin ma saama seitseteist. Täpselt kuu aja pärast on järjekordne neljateistkümnes aprill. See paistab neile millegipärast oluline olevat.