Salapärased silmad(Eesti keeles) [Lõpetatud]

1. osa

Ta on jälle siin. Ei, tema oleks vale öelda. Üks nendest on jälle siin. Seekord on ta punaste pikkade, veidi lokkis juustega tütarlaps, kellel on unelev pilk. Ta istub seal, kus nad alati istuvad-kõige tagumises reas ja paistab nagu kõik ülejäänudki õpetajat kuulavat. Ainult, et...keegi ei pööra talle mingit tähelepanu. Peale minu. Minu pinginaaber Emily kuulab süvenenult õpetajat ja seda teevad ka kõik teised. Väljaarvatud mina. Mina jõllitan seda neidu. Tegelikult on jõllitama vale sõna. Kunagi ma jõllitasin neid, aga nüüd olen ma nendega harjunud. Nüüd ma lihtsalt vaatan, milline ta täna on. Mõnikord paistab ta olevat sama vana nagu mina ehk siis kuusteist. Teinekord võib ta olla kuuekümne aastane, paks ja kiilanev vanamees. Või hoopis ülikonnaga keskealine mees. Vahel harva on ta uudishimuliku ilmega laps. Ometi on neil kõigil üks ühine joon. Rohelised silmad.

Seekordne neiu pole erand. Tema punased juuksed ja rohelised silmad moodustavad huvitava koosluse. Kahvatu jume ja unelev pilk teevad teda ainult ilusamaks.

Pööran temalt pilgu, sest ma ei taha et mind peetakse hulluks, kes jõllitab üksilmi tühja kohta. Jah, tühja kohta. Asi on selles, et tegelikult ei tohiks seal keegi istuda. Kõik teised näevad tagumist kohta tühjana, aga mina...Ma näen seal inimesi, roheliste silmadega inimesi.

Ma olen neid näinud algklassidest peale. Algkoolis tegin selle vea ja pärisin õpetajalt, miks ta meile uut õpilast ei tutvusta. Ma mäletan ikka veel, kuidas kõigi pilgud pöördusid aeglaselt minu poole ja õpetaja lausus tuhmilt, et ühtegi uut õpilast pole. Ma vaidlesin vastu, sest mina ju nägin teda. See oli meie vanune, prillidega poiss ja tal olid rohelised silmad...See oli esimene kord, kui ma neid nägin. Tegin paar korda veel selle vea ja küsisin uue õpilase kohta, enne kui mõistsin, et keegi ei teegi minu üle nalja ja nad tõesti ei näe teda. See oli hirmutav.

Pikapeale ma harjusin sellega. Ma lihtsalt nägin neid ja nad ei teinud mulle midagi. Ma polnud isegi kindel, kas nad teavad, et mina neid näen.

Praegune neiu, ei paistnud mu pilku tähelegi panevat. Ta vaatab unistava näoga oma ees istuva noormehe selga ja paistab vaikselt ohkavat.

Lõpetan tema vaatamise ja üritan keskenduda õpetaja jutule. See õnnestub vaid hetkeks, sest tund jõuab lõpule. Panen oma asjad kokku ja kui ma silmanurgast vaatan tagumise pingi poole, on neiu kadunud. Just nagu teda poleks seal kunagi olnud. Ma ei imesta enam ammu selle peale. Minu jaoks tundub see aastaid juba loomulikuna.

„Sul algab kirjandus?“ pärib Emily minult, kui me koos klassist väljume.

Noogutan. „Ja sinul on prantuse keel eks?“ küsin huvitult, sest tean seda niigi.

Tumedapäine tüdruk kinnitab seda. „See on kohutav tund,“ sõnab ta siis. Ka seda tean ma. Minu ja Emily vestlus ongi tavaliselt selline. Me pole üldse lähedased ja peale kooli suhtleme harva.

„Olgu, ma lähen nüüd,“ teatan hetke pärast, kuid märkan, et Emily ei kuulagi mind enam. Ta on oma tähelepanu pööranud kooli korvpalli kaptenile Jack Davisile, kelle ümber tiirleb tema tavapärane tüdrukuteparv. Muigan sarkastiliselt Jackist möödudes, kuid noormees ei pane seda tähele.

Jõudnud kirjanduseklassini, avan vaikselt ukse. Ma tean, et olen seal liiga vara ja praegu ei tohiks seal olla kedagi peale...

„Hei Claire,“ kuulen koheselt tervitust. Jordani tervitust.

Naeratan talle ja istun oma kohale, mis on tema kõrval tagumises reas. Jordan on alati varakult igal pool. Pärast ühe tunni lõppu, läheb ta kohe järgmisesse klassi ja veedab vahetunni seal, mitte kuskil mujal. Ta ise ütleb, et talle ei meeldi siinsed õpilased ja ta tahab neid igal võimalusel vältida. Tundide ajal tal selleks võimalust pole ja nii kasutab ta vahetunde ära. Üldjuhul tulevad inimesed vaevalt minut, enne tunni algust klassi ja nii saab Jordan rahu. Mõnikord tulen ka mina varakult, näiteks kui roheliste silmadega isikud on mu pea sassi ajanud ja mul on vaja nende üle mõelda. Täna mul seda vaja pole, kuid midagi pole mul samuti teha.

Istume Jordaniga vaikides klassiruumis, kuni viimaks ühinevad meiega ka teised. Nii mõnedki muigavad, nähes mind ja Jordanit siin jälle koos, kuid keegi ei ütle midagi. Mida neil olekski öelda? Minu ja Jordani vahel polnud midagi. Me polnud isegi sõbrad vist.

Ma ei võpata, kui tunni keskel avastan, et minu kõrvalpingis istub keegi. Tema. Seekord on ta tumedate juuste ja muidugi roheliste silmadega noormees, kes toetab oma pea kätele ja paistab igavlevat. Kui ta oleks tavaline noormees, siis ta oleks vägagi nägus. Ainult, et ta on enamgi, kui ebatavaline. Kui tema nii nimetatud eelkäija kuulas õpetajat üsna hoolega, siis tema seda ei tee. Minu suureks imestuseks võtab ta kuskilt peegli välja ja hakkab oma soengut sättima. Kui ma enne mainisin, et ma olen selle kõigega harjunud, siis tuleb välja, et on asju, mis võivad mind ikka veel üllatada. Roheliste silmadega noormees, kes vaatab end peeglist on mulle uus asi. Selline vaatepilt tundub mulle veidi tobe ja ma turtsatan vaikselt. Keegi ei pane seda tähele peale tema. Tema rohelistesse silmadesse ilmub erakordselt jahmunud pilk, kui ta taipab, et ma naersin teda. Ta vaatab mulle kulmu kortsutades otsa ja raputab pead. Järgmisel hetkel on ta kadunud.