Salapärased silmad(Eesti keeles) [Lõpetatud]

49. osa

Kõik on hägune, ilma kindlate piirjoonteta. Mu silmad on avatud, aga ma ei mäleta, et oleksin need lahti teinud. Ümbrus on mulle võõras, kuid see ei aja mind ärevusse, sest mingil moel ma tean, et see koht on turvaline.

Toetan end vastu tumedast puidust seina ja silmitsen uudishimulikult kohta, kus ma viibin. Siin puuduvad mööbliesemed nagu enamikes sarnasest ruumides, kuhu ma sattunud olen. Aknad on suured ning vaade avaneb järvele ning selle lähedal olevad puud õõtsuvad kergelt. Naeratan kergelt ja kuulen ootamatult, kuidas uks mu selja taga avaneb. Saabujaks on Elizabeth ja ma ei imesta teda nähes.

Neiu kannab valget õhulist kleiti, mis puudutab kergelt põrandat, kui ta minu ees seisatab. Ilme tema kaunil näol on kurb ja veidi isegi etteheitev.

Neelatan kuuldavalt, kui mulle meenuvad hetked, enne seda, kui ma siia jõudsin. Lucas, Michael ja minu ema. Ma ei julge küsida, kas Elizabeth teab neist midagi.

„Claire,“ lausub neiu ilma pikema sissejuhatuseta,“ sa tegid vale valiku.“

Hingan järsult sisse ja sama kiiresti välja ning vaatan kohkunult talle otsa. „Vale valiku?“ kordan nõrgalt ega teagi, kas ma tahan üldse järgnevaid sõnu kuulda.

Elizabeth noogutab õnnetult. „Sa ei valinud õigesti.“

„Aga kuidas?“ pärin vaikselt. „Ma isegi ei mäleta, et oleksin millegi vahel valinud,“ lisan, püüdes meeleheitlikult meenutada viimaseid hetki, mil ma Elizabethi vanemate juures lõksus olin.

Üks kolmest peab alati surema.

Võpatan, kui mu pähe see lause kargab. Ma ei tea, kes seda küll ütles, kuid kahtlemata on see tõsi. Ilmselgelt olen mina surnud ning Michael ja Lucas...Ma ei suuda praegu nende peale mõelda.

„Sa oled siin,“ sõnab neiu ilmetult ja pöörab mulle selja. „Sa jätsid teised maha,“ lisab ta ning tema häälde on siginenud etteheitev noot.

„Jätsin teised maha,“ kordan mõtlikult ning põrnitsen tema selga. „Ma olin seal üksinda, kui mitte sinu vanemaid arvestada,“ hüüatan, püüdes end õigustada. „Ma ei pidanud ju neid kaasa võtma.“

Kulub mõni hetk, enne kui Elizabeth sellele reageerib. „Ma ei mõtle neid,“ sõnab ta kalgilt. „Sa jätsid oma sidemekaaslased maha,“ lausub ta vaevukuuldavalt ning kleidi kahisemise saatel suundub ta akende poole.

Korraga hakkab mul külm ja see pole sellest, et neiu avab akna ja vaatab igatseval pilgul järve poole. See on teistmoodi tunne. Palju hullem.

„Kas...kas nad on surnud?“ küsin närviliselt ja paanika ning hirm on mind just kui paigale naelutanud.

Elizabeth kehitab õlgu. „Võib-olla,“ kostab ta ebamääraselt ning mulle jääb tahtmatult mulje, et teda ei huvitagi see.

Kuigi tema vastus ei kinnita mu hirmsaid kahtlusi, ei lükka see neid ka ümber ning see muudab mind veel murelikumaks. Mis siis kui nad ongi surnud? Kas Elizabethi vanemad pääsesid eluga ja võivad veel sada aastat rahus elada?

„Aga sinu vanemad?“ pärin ma vaikselt. „Kas nad pääsesid?“

Neiu pöörab end kärsitult ringi. „Ma ei tea seda, sest sina oled siin,“ lausub ta ning nüüd meenutab ta väga seda tüdrukut, keda ma koos Rileyga nägin. Kõrk ja upsakas.

„Ma isegi ei tea, kuidas ma siia sattusin,“ püüan talle seletada, kuid Elizabeth silmitseb mind põlglikult.

„Kas tõesti?“ lausub ta toonil, mis ütleb väga selgelt, et ta kahtleb selles. „Sa käitusid isekalt ega mõelnudki teistele,“ tähendab ta külmalt.