Salapärased silmad(Eesti keeles) [Lõpetatud]

14. osa

Kui mu jalad viimaks maapinda puudutavad ning ma silmad avan, seisame suures valges ruumis, mis sarnaneb sellele, mida ma nägin siis, kui Lucasega Josephi juurde läksime. Ainult, et see ruum on oluliselt rohkem inimesi täis. Näen noori naisi ballikleitides ning noormehi ülikondades. Loomulikult pole siin ainult noored. Kaugemal, valgel laial diivanil, istuvad mõned vanemad inimesed. Hallide lokkis juustega naine, kiilakas vanem mees ning suure kübaraga daam, kes on omavahel lõbusas jutuhoos. Aeg-ajalt kuulen sealt poolt kostvaid naeruturtsatusi.

Veel ringi vaadates, märkan, et nad pole ainukesed. Keset saali kõnnib reipalt pikkade, pihani ulatuvate, valgete juustega ning väga kortsulise näoga naine. Ta paistab väga vana ning ning mina pakuksin talle vanuseks ligi üheksakümmend. Tema pilk on unelev ning ta kõnnib hajameelselt meie poole. Tema silmad on muidugi rohelised, kuid need on ebatavaliselt säravad.

„Oi, kui ilus noorpaar!“ hõikab ta juba kaugelt. „Kohe näha, et te sobite väga hästi kokku,“ sõnab naine meile lähemale jõudes ning silmitseb mind uurivalt.

Müksan Lucast, et ta ütleks sellele naisele, et me pole mingisugune noorpaar, kuid poiss ainult naeratab. Märkan, et mu käsi on ikka veel tema pihus ning üritan seda ära tõmmata, kuid Lucas ei lase.

„Käitu korralikult,“ sosistab ta mulle kõrva ning naeratab vanale naisele lahkelt.

„Aitäh,“ sõnab Lucas rõõmsalt, samal ajal, kui mina teda pahaselt jõllitan.

Naise pilk on meid vaadates unelev. „Te meenutate mind ja minu abikaasat,“ sõnab ta vaikselt. Hetke pärast ta hääl valjeneb. „Me oleme viiskümmend aastat abielus olnud. Thomas ütleb mulle iga päev, kui väga ta mind armastab,“ jätkab ta õnnelikult. „Kas sa ütled oma naisele ka nii?“ pärib ta Lucaselt ning vaatab siis säravalt naeratades mulle otsa.

Pööritan pahaselt silmi, kuid noormees naeratab taas. „Muidugi ma teen seda,“ vastab ta ja tõmbab mu endale lähemale. „Ma ei kujutaks oma elu ilma temata ettegi,“ lisab ta rõõmsalt.

„Nii armas,“ vastab see naine ja vaatab siis ringi. „Ma peangi nüüd Thomase üles otsima,“ sõnab ta ning kiirustab minema.

„Lucas!“ sõnan ärritunult, hoides vaevu oma häält vaos.

Noormees muigab. „Jah, Claire?“ vastab ta võluvalt. „On sul mingi probleem?“

Tõmban järsult oma käe tema peost ära ning sõnan pahaselt:“ Ei, hoopis sinul on probleem, kui sa ei lähe kohe selle naise juurde ja ei ütle, et me pole paar. Veel vähem noorpaar.“

Ent Lucase naeratus ei kustu. „Ära muretse, Amanda mälu pole enam ammu hea. Ma arvan, et ta ei mäletagi seda enam,“ lausub ta lõbusalt, jätkades siis mõnevõrra tõsisemalt. „Tegelikult on tema abikaasa juba viis aastat surnud, aga ta ei mäleta seda. Või siis ei taha mäletada.“

Tunnen sellele naisele küll kaasa, kuid sellegi poolest ei rahune ma maha. Mõte sellest, et mina ja Lucas võiksime paar olla, ajab mind närvi. Kuidas keegi võib üldse selle peale tulla? Mina arvates, peaks silmaga näha olema, et me ei salli üksteist eriti.

„Ära ole Amanda peale nüüd nii pahane,“ lausub Lucas lõbusalt.

„Ma olen hoopis sinu peale pahane,“ vastan koheselt.

Noormees kortsutab kulmu. „Hea küll, ma võin vabandust ka paluda, kuigi ma ei mõista päris täpselt, mida ma valesti olen teinud,“ sõnab ta mõtlikult.

Vaatan teda tigedalt, kuid ma ei ütle midagi. Mida mul ongi tema järjekordse lolluse peale öelda?

„Igatahes,“ alustab Lucas aeglaselt ja heidab pilgu kuhugi kaugemale ning vaatab siis taas mind,“ me tulime siia lõbutsema. Ma ei taha sinuga siin ka tülitseda. Püüa veidi maha rahuneda,“ ütleb ta paluvalt.