Salapärased silmad(Eesti keeles) [Lõpetatud]

18. osa

Kõigepealt pimetastab mind ere valgus ning ma ei näe midagi. Ma tunnen ainult seda, kuidas Lucas minu kätt pigistab. Kuid mõne minutiga olen selle kummalise valgusega harjunud ning suudan ümbrust eristada.

Esimesena püüab minu pilku tohutu suur aken, mis võtab suurema osa seinast enda alla. Mulle tundub, et me oleme kusagil kõrgel, sest aknast paistab kõigest taevas ning kergelt õõtsuvad puulatvad.

Järgmiseks silmitsen ma seinu, mis on võõbatud sama värvi nagu Lucase silmad. Need on erkrohelised. Lagi ja põrand on lumivalged ning koos seintega mõjub see tuba mulle lummavalt. Ainus, mis sellel toal täiuslikusest puudu jääb on tumepruunist puidust uks ning selle kõrval maas olev veider asi.

Ma ei oska seda kuidagi nimetada. See on ümmargune ja klaasist, kuid asi, mis selle ebatavaliseks muudab, on sealt kumav roheline valgus. Ma tahan sellele lähemale minna, kuid Lucas haarab mu käest ning hoiab mind tagasi.

„Claire, püsi veidi aega paigal,“ lausub ta manitsevalt ning vaatab siis oma käekella. „Pealegi sa näed varsti midagi, mis...“ Ta ei lõpeta lauset.

Silmitsen teda pahuralt, kuid jään paigale ja ootan, mis edasi saab. Mõned minutid ei juhtu midagi ning ma nihelen närviliselt. Ja just siis, kui ma olen kannatust kaotamas, kuulen kusagilt lähedalt hääli, mis tunduvad mulle ähmaselt tuttavad. Vaatan kulmu kortsutades Lucase poole, kuid ta annab mulle märku, et ma tasa oleksin. Teengi seda, mõistmata mis siin toimub.

...“Sa ju tead, et kui sa siit ära lähed, ei või sa siia naasta,“ lausub üks hääleomanikest hoiatavalt.

Mul kulub umbes sekund, et mõista kellele see hääl kuulub, kuid ma vajan sellele kinnitust, sest mul on seda kõike raske mõista.

„Jah, ma tean,“ vastab teine rahulikult. „Aga see on seda väärt.“

Nüüd kõlavad hääled juba päris lähedalt ja ma olen kindel, et kohe on nad siin ja ma saan oma teooriale lõpliku kinnituse.

Lucas kummardub mulle lähemale ning sosistab: “Ära nüüd ehmu. Nad ei meid ja ma selgitan sulle hiljem.“

„Kas on?“ kõlab taas esimene hääl. „Me ei saa kindlad olla, et see on tema,“ lausub ta kahtlevalt ning siis ma näen teda.

Lucast.

Ta on ühekorraga minu kõrval, kui ka uksel ning ma pilgutan jahmunult silmi. Vaatan neid mõlemaid kordamööda ning ma ei mõista, kuidas see saab võimalik olla. Lucase teine variant on peaaegu täiesti identne sellega, kes jälgib minuga koos seda vaatepilti. Ainult, et tema nii öelda koopial on veidi lühemad juuksed ning teistsugune riietus, kuid muidu on kõik sama. Isegi see naeratus, mille ta kingib oma järeltulevale isikule ja...

Surun käe suule, et mitte jahmunult karjatada, sest see teine inimene on seesama tüüp, keda ma kohtasin elus täna teist korda ning kes päris minult sõrmuse kohta. Tema ja Lucas oleksid nagu...s

õbrad?

„Mina olen selles täielikult veendunud,“ lausub see noormees ning muigab üleolevalt. „Lucas, sa ju tead, et ma ei eksi kunagi.“

Lucase versioon number kaks turtsatab. „Kõik võivad eksida, Michael. Ka sina,“ sõnab ta leebelt.

Michael...Niisiis, tema nimi on Michael ja see on ainuke asi, mida ma nende ulmeliste päevade jooksul olen teada saanud. Lihtsalt fantastiline...

Michael vaatab Lucast alt kulmu ning nendib hooletult: „ Sa tead, et ma eksin tunduvalt harvemini, kui teised ning tema suhtes ma seda ei tee.“

„Kui sa nii ütled,“ vastab too kõheldes. „Aga sõrmus. Kas sa tõesti arvad, et tänu temale ilmub see välja?“ pärib Lucas mõtlikult.

Michael noogutab. „See on enam, kui kindel,“ lausub ta tõsiselt. „Tema abiga leian ma sõrmuse ning siis saame selle jama lõpetada.“