Salapärased silmad(Eesti keeles) [Lõpetatud]

15. osa

„Pange mind kohe maha!“ karjun ägedalt ning üritan sellele isikule tulutult vastu hakkata.

Vastus sellele kõlab mõne sekundi pärast. „Kahjuks ei saa ma seda teha,“ kuulen madalat ja ühtlasi tundmatut mehe häält, kelle hääletoonist ma mingit kahetsust välja ei loe. „Sa ju tead, et parem oleks, kui sa midagi ei üritaks,“ lisab ta veidi ähvardavalt ning ma neelatan mõnevõrra hirmunult.

Lõpetan rabelemise, kuid ma pole alla andnud. Mu mõtted liiguvad imekiiresti, et mõelda välja mingi plaan, kuidas põgeneda. Olen veendunud, et kerge see pole, aga ma pole nõrk. Ma saan hakkama, Alati.

Mees nagu äsja selgus, aeglustab oma sammu ning peatub tõenäoliselt ühe ukse juures, mille ta vaevaliselt lahti saab. Ta astub koos minuga sinna sisse ning ka seal on pime, seega ei näe ma midagi. Hetk hiljem, paneb ta mu põrandale ning seejärel kuulen ukse lukustamisheli.

Olen lõksus! See tõmbab mu põgenemisplaanile arvatavasti kriipsu peale, kuid küll ma midagi välja mõtlen. Ehk...ehk suudab Lucas ka seekord mulle appi tulla, kuid ma ei tea, kui suur võim on tal lukustatud ukse üle. Ta isegi ei tea, kus ma olen...Eelmine kord sai ta sellest imekombel teada, aga mul on tunne, et nüüd ei pruugi see nii minna. Seekord on asi tõsisem.

„Mida te minust tahate?“ pärin ja tõusen järsult püsti, kuid ei tea, kus mees on ning seisan arvatavasti väga vales kohas.

Hetke pärast kuulen tasast naeru, mis kostub väga lähedalt. „Ma arvan, et me ei peaks teietama,“ lausub mees veidi kähedalt. „Nii on parem.“

Taganen sammu ja vastan teravalt:“ Teie olete mulle võõras,“ rõhutades esimest sõna. „Ja ma tahan siit kohe lahkuda,“ lisan ärritunult ning surun endas pulbitseva hirmu maha.

Kuulen teda uuesti naermas. „Sa võid ju lahkuda, aga mitte enne, kui oled mulle kõik rääkinud,“ lausub ta karmilt. „Alustades sõrmusest.“

Jälle see paganama sõrmus! Kui selle pärast mind siia toodigi, siis siit pääsedes viskan selle kuhugi vette, kus see lõpuks igaveseks kaoks.

„Ma ei tea sellest midagi,“ vastan rahulikult. „Ma ei tea millestki midagi,“ jätkan ja tunnen, et ma räägin tõtt, sest tõepoolest ma ei tea midagi, kui jäta välja mõni tähtusetu üksikasi.

„Hmm...“ sõnab ta aeglaselt. „Väga huvitav, et nad sulle midagi rääkinud pole,“ lausub ta külmalt,“ kuid ma kahtlen selles,“ jätkab ta kalgilt. „Nad ei oleks nii rumalad. Või oleksid?“ näib ta endamisi aru pidavat. „Sel juhul,“ ütleb ta hetke pärast,“ on mul vedanud, et võin sind asjaga kurssi viia.“

Põrnitsen teda veidi uudishimulikult, kuid ei teagi, kas ma vaatan õigesse suunda. Kas tõesti võib hoopis tema, rääkida mulle selle kõige kohta. Ma kujutan ette, et Lucas poleks selle üle kuigi õnnelik.

„Kas tõesti?“ pärin oma uudishimu hoolega varjates. „Ja ma peaksin võõrast inimest uskuma?“ ütlen teravamalt, kui ma plaanisin. Kardan, et nüüd ei räägi ta mulle midagi.

Selle asemel kuulen teda taas naermas. „Sa oled tark tüdruk,“ lausub ta ning tajun ta hääles kerget lõbusust. „Kahjuks on, aga mõned teised sama targad,“ jätkab ta ning nüüd kõlab ta hääl tigedalt. „Ma ei tea, kuidas nad su nii kiiresti üles leidsid. Lootsin, et meil on vähemalt pool tundi aega.“

Kuuldes tema sõnu, et tunne ma enda üllatuseks rõõmu nagu arvata võiks. Tunnen hoopis viha, et keegi leiab mind kohe üles. Ma olen nii lähedal tõe teada saamisele ja siis...leitakse mind üles. Kui fantastiline.

„Oli väga meeldiv, Claire,“ kuulen meest lausumas. „Me kohtume varsti taas.“

Järgmisel hetkel kandub minuni tuttav külm tuuleõhk ning mõistan, et salapärane mees on läinud. Jõuan vaid mõne piinarikka hetke pimeduses üksinda olla, kui ukse taga hakkatakse kolkima.